Nimelt, istutasin ära kingiks saadud 5 päevaliiliat ja roosa murtud südame ja pealekauba saadud piparmündi juure. Seejärel korjasin kasvuhoonest ära kõik tomatid, õigemini lõikasin kääridega koos kobaratega. Kuskilt lugesin, et nii järelvalmivad nad paremini. Päris rohelisi on suhteliselt vähe, enamus on ikka juba värvi muutma hakanud. Usun, et nüüd, kui neid korraga rohkem valmib, teen veel mõned hoidised (paprika-tomati tšatnit ja borši põhja), kuhu tomatit kulub ja ongi nendega ühel pool. Kukre ikka ka veel tuleb, nt pühapäeval korjasin umbes 8 liitrit. Nii nädalas korra isegi kastan veel. Ja suvikõrvitsad on maru ilusad, ikka muudkui õitsevad ja kasvavad. Aedoad küll rookisin enamuse ära välja, kui pühapäeval viimased kaunad küljest ära korjasin; kõige viimase külvi jätsin veel kasvama, kuna seal oli väikeseid kaunu, mida ära korjata ei saanud.
Trepp on enamvähem valmis. Plaaditud sai pühapäeva (12.09) õhtuks, vuukimiseks sobivaid ilmasid siiani ei olnud, täna sai sellega algust teha. Pilti teen siis, kui trepp päris valmis on.
Kirkega oli siin vahepeal teema. Rääkis ta ju juba kevadest saati, et tema tahab balletikooli minna. Isegi uurisin Vanemuise varianti, aga kuna kiirelt sai selgeks, et mitu korda nädalas kella neljaks ei ole meil võimalik teda Tartusse vedada, siis uurisin kohalikke variante. Teadsin, et kohalikus spordihoones tegutsevad laste tantsutrennid. Kõik oli kena, läksime esimesse trenni, Kirke tegi vaimustunult kõike kaasa, Grete istus minu kõrval ja vaatas pealt. Vaikselt lootsin, et temagi läheb kaasa tegema, sest tema rühmast oli paar tüdrukut veel. Seda ei juhtunud, aga see ei heidutanud mind. Peale trenni küsis Kirke, et kas homme on jälle trenn ja ootas põnevusega järgmist trenni. Kui see kätte jõudis, ei jõudnud ta kodus ära oodata, millal juba minema hakkame. Kohapeal selgus (see oli tegelikult varem teada), et trenni teeb teine juhendaja, lapsed olid enamus samad, mõni üksik oli juures ja siis teatas Kirke nutuvõru ümber suu, et tema ei taha trennis olla, et siin on nii paju võõraid. Ei aidanud julgustamine ega veenmine, samuti mitte jutt, et kui ta kaasa tegema ei lähe, siis me enam ei tule trenni. Kuna koju olid külalised tulemas, siis ei jäänudki trenni , vaid tulime 5 minuti pärast ära. Viimase hetkeni lootsin, et kui ütlen, et läheme siis ära koju, et siis läheb ikka kaasa tegema, aga sel korral nii ei läinud. Kuna see trenn pole eluoluline, siis ei hakka ma teda ka nö harjutama. Kui ei taha, ei pea, ühtepidi on minu elu sellest lihtsam, teisalt juba harjusin mõttega, et kui Kirke hakkab trennis olema, saan ise samal ajal trenni teha. Aga kui teda nüüd trenni viia ei tule, siis enda pärast ilmselt ei viitsi sõitma hakata, kuigi loodan sellest suhtumisest üle saada :P Tegelt võiks Pilateses käia küll, kindlasti oleks väga mõnus. Täna veel pakkusin talle viimast korda, et kas läheme korra trenni vaatama, et täna teeb trenni see juhendaja, kes esimesel korral oli, aga ta loobus. Jäägu siis nii!
