Püsilillepeenar

Kuna minu püsilillepeenar võtab õues just kuju, postitan väljavalitud lillesordid.

Päevaliiliad:

Anzac (punane) - kõrgus 65 cm

Catherine Woodbury (õrnroosa) - kõrgus 75 cm

Cherry Cheeks (kirjade järgi punane, piltide järgi pigem tumeroosa) - kõrgus 60-90 cm

Double River Wye (kuldkollane, topeltõiega) - kõrgus 75 cm

Joan Senior (kreemvalge) - kõrgust ei tea

Pink Damask (roosa, kollase südamikuga) - kõrgus 90 cm

Toyland (aprikoosivärvi) - kõrgust ei tea

Tulbid:

Lihtõielised tulbid - võivad samal kasvukohal kasvada mitmeid aastaid. Ümberistutamist vajavad siis, kui pesad on läinud liiga tihedaks ning õitsemine jäänud kesiseks. Parim aeg ümberistutamiseks on lehtede kolletumise ajal. Pärast sibulate üleskaevamist tuleks neid kuivatada ninh hoida kuni augusti lõpuni kuivas ja seejärel uuesti maha istutada.

Apricot Beuty (aprikoosivärvi) - kõrgus 30-45

Akela (kreemikas punaste servadega) - kõrgus 45-60

Jumbo Pink (tumeroosa heleroosade servadega) - kõrgus 45-60

Opera segu (segu kollastest ja tumelilladest) - kõrgus 35-65

Narmasõielised - neid võiks ca 3 aasta tagant suveks üles võtta, kuivatada ning sügisel tagasi istutada.

Daytona (lumivalge) - kõrgus 40-60

Dallas (heleroosa) - kõrgus 40-60

Blue Heron (lilla heleroosade servadega) - kõrgus 35-55

Triumftulbid - võivad samal kasvukohal kasvada aastaid. Kui plaanite nad jätta aastateks samale kohale, jätke istutamisel suuremad vahed, et tütarsibulatel oleks piisavalt ruumi.

Kahevärviline segu Joy (valge ja punane) - kõrgus 40-60

Mitmevarrelised tulbid:

Weiss Berliner (valge) - kõrgus 40-60

Roulette (punane) - kõrgus 40-60

Liiliaõielised tulbid - on ilusa õiekujuga, ent teistest tulpidest peenema varrega, neile sobib paremini tuulte eest varjatud kasvukoht. Sobivad hästi lõikelilledeks.

Yonina (punane valgete äärtega) - kõrgus 35-55

Darwini hübriidid - on tüüpilised "vanaema tulbid". Samal kasvukohal võivad kasvada probleemideta isegi aastakümneid, eeldusel, et neil on seal piisavalt ruumi tütarsibulate jaoks. Ümberistutamine on näidustatud, kui õitsemine väheneb ja puhmas läheb liiga tihedaks.

Design Impression (heleroosa õis, leheservad valged) - kõrgus 45-60

Greigi tulbid - tänu madalale kasvule leiavad sageli kasutamist kiviktaimlas.

Czaar Peter (kirju, kreemikas punasega) - kõrgus 15-25

Lisaks sain just valmis maasikapeenarde korrastamisega (uued maasikad istutatud ja vanad puhastatud; see vana maasikapeenar pole peale istutamist nii korras olnudki :P).

Jälle tööpostil

Üleeile algas jälle tööinimese elu. Patt on virised, onju, sest palju hullem oleks, kui tööd poleks, aga ikka tahaks veel puhata :) Nii igav mu elu pole, et vajaksin töölkäimist selle sisustamiseks :P Aga töö pidavat inimese õnnelikuks tegema... Ma tean küll palju muid asju, mis mind õnnelikuks teevad, aga olgu, ega see töölkäimine nüüd nii hull ka pole. Täitsa tore, kui jälle ree peale oled saanud :D Näiteks lõuna ajal saab käia kaubandusega tutvumas (lastele on ju veel sadat asja vaja ja ega endalgi pole traditsiooniliselt midagi selga panna :), milleks puhkuse ajal üldse aega ei jäänud ja kuna see nädal veel suurem osa personalist puhkab, ei ole ka väga kiire. Saab rahus sisse elada!

Eile tekkis mul vajadus ühtedele paberitele digiallkiri anda. ID kaart on mul 7 aasta tagusest ajast ja kuna olin siis üsna veendunud, et see on ja jääb mu isikut tõendavaks dokumendiks ja muid operatsioone ma sellega sooritama ei hakka, ei olnud mul loomulikult vajalikke koode enam alles. Lähikondsetega asja arutades olid kõik arvamusel, et koode taastada ei saa, tuleb uus ID kaart teha.

Siis tuli ühel sõbral mõte, et tee Mobiili-ID, et palju mugavam ja lihtsam. Otsustatud - teen! Hakates asja uurima selgus, et teenuse aktiveerimiseks on siiski vaja teada/ mäletada oma ID kaarti PIN-koodi. Raske südamega läksin siis internetist uurima uue ID kaarti vormistamist. Ja ennäe imet, sattusin info peale, et nii pangast (väikse tasu eest) kui kodakondsus-ja migratsiooniametist (tasuta) saab uusi koode taotleda. Koodidest oleks piisanud, et ID kaartiga allkirju anda, aga kuna see tundus mulle keerulisemana (vaja ID-kaarti lugejat, mida meil ka kodus pole), jäin ikka oma otsuse juurde, et teen Mobiili-ID. Netis surfates sain isegi teada, et nii panga kui mu teadaoleva mobiilioperaatori kontorid asuvad mugavalt Kaubamajas, et hea mugav asjad joonde ajada - kõigepealt panka, saan uued koodid kätte (uurisin selle telefonitsi järele, et mingit ooteaega ei ole), siis mobiilioperaatori juurde ja voilaa, ongi Mobiili-ID olemas. Esimene osa plaanist sujus enamvähem, kui välja arvata pikk ooteaeg pangakontoris. Elisa kontoris aga selgus, et Teleyks kliendina ei saa Mobiili-ID-d teha, et pean selleks Elisa lepinguline klient olema (ma uskusin, et olen Elisa klient, kes kasutab Teleyhe paketti, aga nii lihtne see pole :P). Valisin siis Elisa pakettide hulgast sobiva (analoogiline Teleyks omaga) ja kui noormees teisel pool lauda oli mu Teleyks lepingu lõpetanud ja allkirja võtnud ja siis uue paketi vormsitanud, alles siis teatas ta, et kuna me täna vahetasime paketti, siis täna Mobiili-ID teenust avada ei saa, selleks tulge homme tagasi. Mitte, et see teadmine mu otsust muutnud oleks, aga täitsa sõnatuks võttis kogu see värk. Ainuke lootus, mis mulle jäänud on, et kui kogu see kadalipp selja taha jääb, et siis elektroonsete allkirjade andmine ja enda identsfitseerimine elektrooniliselt tõepoolest lihtne on.

Mis aga puutub potipõllundust, siis peaaegu igal õhtul tuleb töölt minnes midagi keeta, purki panna, korjata, külmutada...

Ja maja muutub meil aina kaunimaks. Ega ma pole vist maininudki, et laudis sai juba juuli lõpus majale ümber, nii nagu mees lootis, enne matkale minekut ja eile alustasid abikaasa ja üks mu vendadest tuulekastide ehitamist. Vend jääb meie juurde homme õhtuni. Kõike nad selle ajaga valmis ei jõua, aga midagi ikka. Seda enam, et lapsed on ka kodus ja osaliselt peavad mehed ka nende aega sisustama (süüa andma ja potil aitama ja multikat käima panema jne).

Mürgeldamised

Nii, võin oma puhkusega rahule jääda (see lõppeb ju juba homme... nuuks). Puhkuse viimase 3 päeva jooksul kaevasin ära uued maasikapeenrad, nüüd on vaja vaid peenrad kujundada ja maasikad ära istutada. Lisaks sellele mürgeldasime lastetoas. Magavad nad nüüd ühes (endises Kirke) toas, laua keerasime teistpidi ja riidekapi vedasime mängutuppa. Tuba sai hoopis ruumikam ja valgusküllasem (enne ei viitsinud keegi üle laua kardinaid eest ära tõmmata :P).

Magamajäämine sujus Gretel teises toas väga hästi - lugesin ära, kustutasin suure tule ja panin arvutist veel Laura lugusid - nii nad ära kustusid. Üritame nüüd selleni jõuda, et me ei peaks laste juures olema seni, kuni nad uinuvad. Siiani on nad meie kõrval uinunud. Samas, kui ikka tahavad kaisus tuttu jääda, siis meie suures voodis saab ka seda neile võimaldada (peale magamajäämist ümber tõstes nad õnneks ei ärka). Ja hommikuti ilmselt me alati kahekesi oma voodis ei ärka ;), öösel on keegi meie juurde hiilinud. Seda me neile ei keela, küll ise kunagi lõpetavad.

Endal mul küll oli eile tunne, et kukun voodist maha, sest Grete kolisime teise tuppa võrekaga ja mul polegi nüüd enam "voodi äärt", mis nii truult mu kõrval ligi 5 aastat olnud on. Veel suurem jama on see, et nüüd peab hakkama seljast ära võetud riideid kohe kas pessu või garderoobi viima, sest mugavat voodiotsa pole enam :D.

Teise tuppa tassitud riidekapp on nüüd ka märksa funktsionaalsem. Ei ole enam kõik riiulid laste asjade päralt, mis nagunii olid sealt kogu aeg põrandale laiali tassitud. Samuti sai mürgeldamise käigus Gretele Kirke kantud riideid lahti ja mõlemale väikseks jäänud riideid kokku pakitud. Igati asjalik!

Üks mürgeldamise idee tuli mul veel. Eile oli meil postkastis augustikuu Kodu & Aed ja selle vahel Juhani puukooli tellimiskataloog (lillesibulad ja juurikad). Ma juba mõnda aega olen mänginud mõttega, et teha kasvuhoone äärde püsilillede peenar. Eile sealset tulpide valikut vaadates see mõte visualiseerus. Õudselt palju ilusaid tulpe on ikka aretatud. Kuna mul tuleb mõne aja pärast ka sünnipäev ja siis olen ma silmitsi küsimustega, et "Mis me sulle kinkida võiksime?", siis mis võiks veel toredam kink olla, kui kevadel õitsev lillepeenar. Seega valin mingil hetkel sealt posu tulbisorte välja ja edastan küsijatele :D Lisaks tulpidele on mul mõttes sinna peenrale panna ka iirised ja päevaliiliad ja suveperioodil siis mingeid suvelilli istutada.

Laager Karjamaal

Võib vist öelda, et nüüd on meil traditsioon käia peredega suvel telkimas, sest sel aastal toimus see juba kolmandat korda.

Sihtkohaks oli valitud RMK Karjamaa telkimisala Peipsi põhjatipus. Koht oli super (käisime seda ju ka suve hakul üle vaatamas), ilm oli täiuslik (kes päikest ei kartnud) ja seltskond tavapäraselt lõbus ja kirju :)

Väljasõit toimus pühapäeva lõunal. Mustveest edasi sõites võttis korra kõhedaks, kuna sealsed telkimisalad olid suure tuleohu tõttu suletud. Olin enne autosse istumist veidi eeltööd teinud, millised omavalitsused on kehtestanud metsadesse sisenemise keelu ja leidnud, et Alajõe valda, kus asub Karjamaa, selles nimistus polnud. Seetõttu otsustasime, et kaotada pole midagi, sõidame Karjamaale välja ja loodame, et see nii on, et seal veel telkimisala suletud pole. Ja meie suureks rõõmuks just nii oligi.

Kella 3 paiku jõudsime sihtkohta. Seal on kõrvuti 8 telkimiskohta, igaühe juures kinnine tulease ja katusega laud-pingid, lisaks ühiskasutatav kaev ja välikäimla. Üks telkimiskoht vaid oli lahtise tuleasemega. See oli meie kohalejõudmise hektel ka ainukesena vaba ja meie olime selle üle väga rõõmsad, sest tahaks ju õhtul ikka lõkke ääres istuda, seda enam, et meil oli kaasas 2 auto järelkärutäit puid. Öeldakse küll, et kes siis puid metsa veab, aga meie õnn, et meil puud kaasas olid, sest väljakuulutatud olemasolev puukuur haigutas tühjalt. Teistel matkajatel oli enamasti grillimiseks süsi kaasas.

Pakkisime oma laagri lahti, lapsed said ujumas käia, naised hakkasid vaikselt õhtusööki sättima. Uskumatu, kuidas laagrisöögid maitsevad kõik hea - menüü oli meil juba kolmandat aastat sama: esimesel õhtul lõkkel küpsetatud kana, toorsalat ja pannikartul, teisel päeval lõunaks laagri supp ja õhtuks grillvorstid toorsalatiga, kolmandal päeval lõunaks seljanka ja õhtuks makaronid lihakonserviga. Hommikuteks puder, prae- või keedumunad, võileivad, kohv. Plaan B-na on muidugi kala ka alati menüüs, aga kahel viimasel aastal on see pigem sümboolne olnud, kuna kalale kindel ei saa olla, tuleb toit kaasa osta ja siis peab ta ju ka ära tegema, ei saa hukka lasta :P Sel aastal oli kalaga eriti tore lugu. Mootoriga paat oli meil kaasas ja mehed käisid ka kalal, aga ei näkanud. Mingil hetkel leidis üks naistest veest 100-kroonise, kuna keegi omaks ei tunnistanud, pandi laagri eelarvesse. Ja siis tuli meie "kalameestel" idee, nähes silmapiiril tõelist kalurite paati terendamas, kihutasid nad kibekähku oma paadiga nende juurde, võtsid kasutusse kõik oma 3 sõna, mida nad vene keeles oskasid, ostsid leitud 100 krooni eest päris mitu kilo kala :) Kalapaat sõitis neile kenasti kaldale järele, et raha võtta ja kalad meile loovutada. Assa, kui hea oli lõkkel küpsetatud koha. Haugil polnud ka viga. Aa, ja esimesel päeval oli vend Kristo kodust kaasa võtnud Alatskivi järvest püütud linaski. Väga-väga mõnus.

Järgmiseks aastaks tuli vendadel idee, et esimesel õhtul võiks "burksi" teha. Miks mitte, kui normaalsed kuklid ja oma värkse kraam sinna vahele kaasa võtta!

Ometi kord olid ilmad, millest minusugune unistanud oli - oli sooja ja päikest. Esmaspäeval jagus seda küll vaid hommikupoolikuks, pärastlõunal läks tuuliseks ja pilve, kuid teisipäeval sai nii enne

kui peale lõunasööki lastega 2 tundi järve ääres veeta. See on suur rõõm vaadata lapsi, kui nad lustivad vees ja päikeses, paremat puhkust ei saa olla!

Kui lapsed ca 23 paiku magama läksid, mängisid täiskasvanud kõigil kolmel ööl Eesti mälumängu. Moodustades erinevaid võistkondi (mehed-naised, sünnikuude, kaalu ja pikkuse järgi), lõkke ääres, natuke ka alkoholi ligi, kujunes see väga meeleolukaks :) Minule näiteks jäi meelde (kuna see küsimus tuli mulle mitmel õhtul järjest), et enne II maailmasõda enam mänge Eesti jalgpallikoondises mängis Evald Tipner (67 mängu). Aa, ja et Eestis pindlast on soid 22% ja Eesti esimene olümpiavõitja on maadleja Neumann.

Tagasiteel saime suure üllatuse osaliseks, kui Rannapungerja kandis tohutu torm jälgi nägime.