Esimene külv

Täna said pottidesse 11 paprika seemet ja 2 karpi petuuniaid. Ühes karbis on 15 nö kallist seemet ja teises palju (imeväiksed seemned, mida pole võimalik lugeda, terve pakitäis) odavaid seemneid. Sõbranna oli külvanud eelmisel teisipäeval ja juba reedel olid väiksed taimed olemas, vaatame, kaua mul läheb :)

Selle aasta "häda" on meie armas kassike, kes käib mööda aknalaudu kolamas (kusjuures eelmine kass üldse ei käinud). Ma ei taha seda ettegi kujutada, kui ma olen mingid taimed laste mängutoa aknale rivistanud ja ta need sealt kolinal kõik maha vaipkattele komandeerib... Sellepärast paningi paprikad ja petuuniad köögi aknale, et oleks silma all. Ja kui lillede pikeerimise aeg kätte tuleb, siis pean nad vist tuulekotta panema, see uks on võimalik kinni hoida.

Nüüd hakkangi targemaks saama

Täna algas mu inglise keele kursus. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis ma kartsin seda päris korralikult. Kartsin, et tase on nii kõrge, et ma ei saa kuidagi hakkama. Õnneks pole asi üldse nii hull. Mõni kaastudeng on isegi sama "nõrk" kui ma ise, aga lisaks veel palju häbelikum. Ma küll ei naudi seal seltskonna eest rääkimist (veel!), aga kui õppejõud mu poole otse pöördub, saan midagi ikka öeldud. Paljud (meid on kokku 15) on rääkimises muidugi paremad, aga nemadki kõik tunnistavad, et peas on mõtteid rohkem, kui välja oskavad öelda. Arvan, et kui kodus õppejõu poolt soovitatud materjaliga tööd teen ja korralikult kohal käin, on see kursus mulle suureks abiks ja elementaartasemel suhtlusega tulen praemini toime.

Ja õppejõud on samuti innustav, selline tumedate lokkis juustega hollandi meesterahvas :P Tohutult heatujuline ja sõbralik.

Grete edusammud

Täna ütles Grete õpetaja, et väga tubli laps. Et temaga on harjutamine möödas, ta on juba harjunud. Rühmas ei esine enam kurbusehetki, möödas on ka poti- ja söömisestreik. Ja seda kõike vaatamata sellele, et eelmisest kolmapäevast jäi ta nohuga koju. Eile ja täna jäi rühma ilma igasuguse piuksuta, eile võttis toitu õpetaja käest, täna proovis juba ise ka süüa. Eilne nali oli see, kui kasvataja ütles: "Teil on väga hea isuga laps, sõi nii hommikusöögi, milleks oli piimasupp, kui lõunasöögi (ühepajatoit) kenasti ära ja üldse ei pirtsuta söögiga." Mulle väga sobib, kui ta seal hästi sööb, kodus ju ei söö!!! Ja kuna ta seal sööb, siis hakkamegi hommikusöögi ajaks käima, saame kõik koos hommikul minna, lapsed rühmadesse, mees autoga linna ja mina jalgsi koju. Väike hommikune virgutusvõimlemine ju ikka kulub ära :P

Illustreerimaks Eesti väiksust... kui üks vendade naistest seda pilti nägi, teatas ta: "Ohoo, see ju minu 20 aasta tagune lasteaia juhataja!" Nii armas! Tol ajal töötas ta ühes teises lasteaias...

Mis aga puutub teooriasse, et tulebki laps varakult lasteaeda viia, et väiksemad harjuvad kergemini, siis sellesse teooriasse ma ei usu. Kõik on ikkagi lapse olemuses kinni.

PS! Pilt pärineb Grete sünnast lasteaias. Kasvatajad kutsusid juhataja pilti tegema, nii tore nendest :)

PPS! Enda õppimise ja töö lainele häälestamisega on aga hetkel tõsised raskused, olümpiamängud ju...

Kogu tõde petuuniatest

Need pakid olid mu esimene "saak" seemneletist.

Petuuniaga on see asi, et mul oli meeles, et ta kasvab väga aeglaselt ja tuleb juba veebruaris kasvama panna. See kõik on õige. Sõbrannaga rääkides tuli välja, et mõistlikum oleks investeerida kallimatesse seemnetesse, et odavamad ajavad rohkem lehti ja võrseid kui õisi. Saame näha. "Odavad" on ostetud ja "kallid" ostan ka ja siis hakkan katseid tegema :P

Mis aga sellese kogu tõesse puutub, siis mina kui algaja aiapidaja arvasin, et panen seemned mulda ja kasvabki ilus suur rikkalike õitega lillepuhmas, aga kus sa sellega? Sõbrannale räägiti lillepoes, et tuleb teha nii: seemned mulda, pikeerida vähemalt! 5 korda, et juurestik tugev tuleks, kui taim on ca 5 cm pikkune, võtta latv maha, et tugev taim kasvaks. Vot nii!

Hakkab pihta

Nonii, täna hommikul poes käies avastasin, et seemnelett on tekkinud... muidugi ei suutnud ma sellest näppe taha ajamata mööda minna :D Et siis nagu uus aia-aasta on alanud või nii...

Naljaga pooleks võib öelda, et minu uus aia-aasta algas juba detsembri alguses, kui mu hoolikalt turba sisse hoiule pandud daaliad idud välja ajasid ja nüüd nad seal tuulekojas kasvavad. Õnneks mitte väga kiiresti, sest seal niiväga soe pole, 10-15 kraadi, ma pakun (võrreldes kevadise 40-ga pole seda ju palju?).

Aga lasteaias läheb Gretel kenasti. Poleks uskunud, et ma kaheaastase lapse lasteaeda panen, aga elu teeb omad korrektuurid. Tänan taevast, et Grete nii vapper on ja ma pole pidanud end väga halvasti tundma. Pole ta õiget kisa teinudki. Õpetaja käest saime täna aina kiita, et mängib juba ilusti omaette, ei vaja pidevat tähelepanu, läheb seltsib ka teistega. Paar viimati rühmaga liitunud last oli märksa raskemalt harjunud, terve kuu kisamist. Ma nii ei suudaks, aga ju need vanemad olid sundseisus...

Viimase paari nädala jooksul kudusin omale õlasalli. Grete sünnal oli võimalus oma salliga "eputada". Mitmed olid vaimustuses ja mõni kohe nii, et tellis omale sünnipäevaks ka :D (Tahtsin pilti ka panna, aga hetkel on mitme pildi lisamisega, õigemini nende paigutamisega mingi jama, eks proovin kunagi uuesti).

Muutuste algus

Meie pereelu suuremad muutused on alanud. Grete on nüüd 2 päeva lasteaias käinud. Veebruari keskel algavad mul inglise keele kursused ning märtsi alguses peaks minust poole kohaga tööinimene saama ja septembrist juba täiskohaga. Et siis üle 5 aasta taas tööle... Päris ärev värk :D

Praegu tundub, et Grete saab lasteaias paremini hakkama kui Kirke omal ajal (kui võrrelda esimesi päevi), kuigi Kirke oli oluliselt vanem. Ma natuke selle peale muidugi lootsin ka, selles mõttes, et võrreldes nende olemist esimesel ja ka teisel eluaastal, on Grete aegade algusest parem kohaneja ja seltsija olnud kui Kirke. Aga nagu aeg näitab, võib ka ujedast ja halvasti kohanevast lapsest väga tubli lasteaialaps saada. Nii et ei tasu põdeda. Praegu käib Kirke lasteaias hea meelega. Loodame, et ka Grete harjub kenasti. Eile olime koos rühmas ja õues, kokku 2,5 tundi, täna oli ta üksi, 2 tundi. Viisaka lapsena ta ei kisanud :P, veitsa õnnetuke ikka oli, kuid leppis ilusti kasvataja süle ja tegelemisega. Aga ega seal pikka pidu vist pole, eile oli rühm 100-protsendiliselt kohal ja kaks last olid ikka nii tatised, kui veel olla saab.