Vahepealne aeg eelmisest postitusest siiani, on peaasjalikult haiguste tähe all läinud (nii lapsed kui järjekordselt ma ise). Nüüd nii viimane nädal tegelikult enam hullu pole, aga Kirke jätsin siiski koju kosuma, et kohe miskit uut külge ei võtaks. Kusjuures nüüd ta juba ise tahab lasteaeda minna (küll mitte terveks päevaks ;)). Nüüd saab vähemalt kodu juures õues käia, kui palavikune ja köhane oli, siis see toast mitte välja saamine oli hirmus tüütu. On ju nii mõnus talv olnud, piisavalt lund ja mitte palju külmakraade.
Väljavõte Kirke veebipävikust, 11.02.2009
Larüngiit nr. 2
No ma ei tea, tundub, et meil on lapsed plaani võtnud, et lihtsad köhad ja nohud jäägu teistele, et neile "kõlbavad" tõsisemad asjad nagu neeruvaagnapõletik ja kõripõletik (ehk larüngiit).
Kirkel oli eile selline teistmoodi köha, haukuv ja kähe. Aga köhis vaid mõned korrad päevas (lasteaiast jätsin igaks juhuks koju). Palavikku ka ei olnud ega nohu, seetõttu lubasin eile tal isegi õues käia. Järele mõeldes - jah, see köha oli sarnane sellele, mis oli eelmise aasta juulis, kui esimest korda larüngiit diagnoositi, aga nagu Grete 38-39,8 palavikuga ei osanud ma koheselt neeruvaagnapõletikku aimata, ei tulnud ma nüüd ka paari köhatuse peale mõttele, et see võiks (jälle) larüngiit olla. Eks ma järgmine kord olen targem...
Kella poole 10 paiku jäi ta täiesti rahulikult magama ja ca pool 12 hakkas köhima ja kõõksuma. Siis mul ikka läks juba "tuluke" põlema. Võtsin ta sülle ja läksin aurusauna, sest mäletasin, et aur on sellisel puhul hea.
Hiljem asja uurides sain teada järgmist:
Larüngiit on nö. allergiline reaktsioon mingile täiesti tavalisele viirusele. Näiteks peres teised jäävad nohusse-köhasse, aga ühel lapsel läheb sellest hoopis kõri paiste.
Nojah, Gretel on tõesti täna nohu tekkinud ja väike palavik oli ka (37,5), eks näeb, mis see peale esimest päevaund teeb... Ju siis ongi mingi viirus.
Igatahes peale seda, kui olin larüngiidis üsna kindel ja Tõnis üldiselt perearstiliinilt sai soovituse Paracetamoli lapsele anda, palusin tal siiski kiirabi kutsuda. Kiirabi saabumiseks olime Kirkega saunast välja tulnud ja hingamine oli oluliselt parem, kuid köhis ikka. Parameedik tahtis Kirkele kurku vaadata, mis tal aga ei õnnestunud (Kirke rabelemise tõttu, ta on meil ju täielik arstifoobik). Diagnoosis neil kahtlust polnud, tegid süsti. Kuna nad meile paberite koopiat ei jätnud (kuigi tegelikult vist peaks, igatahes eelmisel korral küll meile jäeti), siis ma ei teagi, mis süst see oli, aga arvan, et Prednisolon. Mõju oli väga kiire, varsti jäi Kirke rahulikult magama. Saunas istumise ajal ilmselt tõusis tal palavik, sest ta värises mul süles (nagu oleks külmavärinad), peale sauna kraadides näitas 37,8 ja kui ta uuesti magama jäi, siis oli 38,1. Täna pole kraadinud, käe järgi palavikku tunda pole, köhinud ka pole ja tuju on hea - nagu poleks midagi olnudki. Ainult nohu on.
Lugesin veel, et larüngiit võib olla esimeseks märgiks, et soodumus astmaks on olemas. Loodame, et selleni asi siiski ei lähe. Peale seda larüngiidiatakki, siiski tekkis tavaline köha, millega võitlesime nädala jagu, aegajalt viskas ka palaviku üles, aga siis oli juba selline "tavaline külmetushaigus".
Aa, mis veel lund puudutab, siis kui nüüd linnas käin (valgel ajal seda väga sageli ei juhtu, aga nt eelmisel laupäeval käisin naiskooride üldproovis), siis tunuduvad need lahtiaetud sõidu- ja kõnniteed ja rokased lumevallid nii trööstitud. Mul siin maja ümber on nii kaugele kui silm ulatub puhas, valge, puutumatu lumi. Ja ega meie kodutänavat ka ei liivatata, eks veidi libe ole, aga selle eest ilus :)
