Järjekordsed kardinad

Kogu selle pillerkaari juures jõudsime 27.12 veel ka shoppama. No oli hirmus tahtmine kardinaid osta. Lootsin, et jõulumöll on läbi, et poed on rahvast lagedad ja saab kiirelt ära käidud, seda enam, et mul tegelikult oli miskit välja vaadatud, oli vaja vaid kahekesi üle vaadata ja üht või teistpidi ära otsustada (st sobib või mitte :).
See oli muidugi naiivne lootus, et poed inimestest tühjad on, aga pole viga. Asja saime aetud ja olen tulemusega päris rahul. Kusjuures kogu selle virna meile sobivaid kardinaid leidsin Jyskist ja enamuse veel valmisõmmeldud kardinate hulgast (ainult teise lastetoa paks kardin tuleb igast äärest ise teha). Kahjuks muidugi meil pole sellised kardinapuud, niiet pean neid siiski veidi ümber tegema, kuid neljast 3 äärt on siiski valmis. Hea seegi! Ülemisest äärest tuleb siis nii palju maha võtta, et ka pikkus parajaks saaks.
Infoks niipalju, et hele triibuga kardin läheb meie magamistuppa, kollane (tülli moodi) ja pruun (paks) vastvalminud lastetuppa (nimetame seda hetkel laste mängutoaks) ja marlimoodi valge Kirke tuppa. Nüüd on veel puudu Kirke toa külgkardinad (tahan endiselt kollast, aga olen juba valmis ka roosasid või rohelisi ostma...).
Ja siis peaks me jaanuaris jõudma ka selleni, et ära tellida elutoa ja köögi kardinad. Seda laseme jällegi profil teha, sest kui kogu sein on aknast, siis päris harilik tüll- ja külgkardinasüsteem ei sobi, vähemalt meile mitte, kes me tahame, et võimalikult palju aknapinda oleks võimalik soovi korral kattest vabastada. Saame näha, mis ta meile välja pakub. Me ise peale rooma kardina ei suuda miskit välja mõelda.

Haiglased jõulud

Eiei, mitte jõulud kui sellised pole "haige" nähtus. Hoopis meie Tõnisega olime vahetult enne jõule ja veel ka jõulupühade ajal haiged. Ma ei mäletagi, millal ma nii haige viimati olin. Kurguvalu, mis sundis lausa valuvaigistit võtma, kuna see ajas valu ka kõrvadesse, lisaks veel peavalu ja palavik. Nohu sealjuures oli selline (varem pole ma seda kunagi kogenud), et ninast midagi ei väljunud, nina polnud ka kinni, vaid kogu pea kumises ja ollus vajus aegamööda kurku, eriti öösel, tekitades kurku takistuse ja neelamine oli oioi kui valus. Jube nõme igatahes oli. Tahtsingi meheõe käest uurida, et mis see on, mis pea valutama ajab (ma ei mõtle siin olukorda, kus pea haige on, eksole). Ta õpib farmatseudiks ja ilmselt oskab seda seletada, mis keemilised-füüsikalised või muud protsessid sel ajal toimuvad, kui haiguse ajal pea valutab...
Aga muidu olid esimesed jõulud OMA KODUS toredad. Jõululaupäeva veetsime isekeskis, esimesel jõulupühal oli maja rahvast täis (mu vennad peredega ja ema). Teisel jõulupühal andis endast märku mehe lapsepõlvesõber, keda mees polnud 5 aastat näinud, 27.12 jällegi sain mina kokku põhikooli-aegse klassiõega, kes elab hetkel veel Londonis, kuid mõne kuu pärast juba LA-sse kolib ning 28.12 käisin lastega vanaema juures Haanjas. Nii tihedaid pühi ausalt öeldes ei mäletagi viimasest ajast. Aga juba ülehomme ootab ees sõit aastavahetuseks ämma-äia poole :)

Saime valgustatud

Eile maalt koju jõudes ütles Tõnis: "Paned tähele? Näed?"
Ma ei näinud midagi... Ja siis nägin! Meie tänava kolm viimast maja (meie oleme eelviimased) olid meie äraolekul tänavavalgustuse saanud. Uskumatu, sest sügisel öeldi, et seda eelarve ei võimalda. Olime rahul sellegagi, et tee peale kruusa killustikule saime. Tõnis veel ostis maja külge valgusteid, et autost tuppa tulles jalaluid ära ei murraks. Ja just reedel (kui ilmselt valgustid paigaldati - täpselt ei tea, sest olin hommikust saati linnas ja sealt sõitsime otse maale) käisime kahel lisavalgustil Valgas järel. Võibolla, kui oleks teadnud, et tänavavalgustid pannakse, poleks neid ostnudki. Kaks lampi - teine teiselpool peaust - olid juba olemas, lisaks prožektor maja otsas, mis on liikumisanduriga ja autost tulles ise põlema läheb...
Nüüd on veel kaks lampi, samasugused kui ukse juures ja tuleb nuputada, kuhu neid oleks kõige otstarbekam panna :)

Naised on vaprad!

Nimelt, kui Tõnist oli tabanud laste palavikuviirus ja tal väga halb olla oli (seda enam, et ta nädalavahetusel vanemate juures väga õnnetult kukkus ja selle tõttu nii jalg kui ribid valusad olid), leidis ta, et naistel on ikka palju kergem haige olla kui meestel. Kui selle avalduse peale talle üllatunud silmadega otsa vaatasin, siis ütles ta: " Sellepärast, et teie olete palju vapramad!" Nojah, siis mul läkski meelest ära, et ma pole jälle kaks ööd põhimõtteliselt magada saanud, et mul kurk ja pea valutavad ja olemine pole just parim. Aga naised on ju vaprad! Ja kuigi mul oli kindel plaan kell 11 magama minna (kuna arvasin, et Tõnis on nagunii üleval, sest ta magas ca viiest poole seitsmeni lõunaund), siis tabasin end kell pool 1 Kirkele rääkimast, et nüüd emme läheb ära magama, sest õde jälle trallitab, et kui ta ära väsib, eks jäägu siis ka magama, seni võib voodis tasakesi oma nukkudele unejuttu ette lugeda :) (Kirke oli sellisel kellaajal veel üleval, kuna maalt tulles jäi ta 15.15 autos magama ja ärkas "lõunaunest" pool 7 õhtul :) Ja kuna tal on lasteaiast pühade tõttu 2 nädalat puhkust, ei ole ma eriti varmas temaga ka režiimitama. Täna üritame lõunauneta hakkama saada, siis peaks ööuni 9 paiku saabuma.

Väike päkapikk

Kuna eile hommikul ärkas Kirke taas palavikuta ja kella kaheks tõusis vaid 37,2-ni, siis ikkagi läksime ta peole. Pidu oli hästi armas (hoolimata sellest, et Kirke ei olnud nõus koos teiste lastega laulma-tantsima minema, vaid istus pealtvaatajana saalis :P). Mingil hetkel sattus ta lemmikkasvataja meie juurde (olime esireas), siis sokutasin Kirke ta kõrvale ja kasvataja "integreeris" ta kärmelt tegevusse. "Pidu" kestis hetkeni, mil tuli Kirke kord kink kätte saada ja kasvataja arvas, et Kirke võiks jõuluvana habemele pai teha. Kirke aga meil on siiani jõuluvanasid kartnud ja polnud seegi kord erand, igaljuhul paitegemine lõppes nutuga. Muidugi on kahju, et ta koos teistega laulda-tantisda ei tahtnud, aga küllap järgmisel aastal juba seegi tuleb :)

Üks lõpetab, teine alustab

Nüüd kukub välja küll kui halamine, aga no las siis kukub...
Grete sai napilt reedeks terveks, kui laupäeva öösel vastu pühapäeva ärkas Kirke kell 4 38-kraadise palavikuga. Hommikuks oli küll 37,7 peale langenud, aga õhtuks ikkagi üle 39. Tegime talle ka märga lina. Tema seal sees küll nii rahulikult lebada ei tahtnud kui Grete :P Ju siis polnud palavik veel piisavalt ära kurnanud :) Kuna Tõnise soov oli ka palavikusiirupit anda, siis sai ka seda ja pühapäeva õhtu oli olemine täitsa reibas, palavikku ca 37,5 (2 kraadi tuli alla lina ja veerandi temavanusele mõeldud koguse siirupiga). Ööl vastu esmaspäeva ca 4 paiku oli palavik jälle üle 38. Peale ärkamist aga palavikku polnud. Magas poole üheteistkümneni!!!
Muidu poleks ju vahet, üks haigus ette või taha, lapsed ikka on haiged, aga homme on Kirkel lasteaias jõulupidu. See oleks ju tema esimene. Nii kurb kui nüüd ei saagi minna. Olen enda jaoks otsustanud, et kui ta tuju on normaalne, siis olen valmis ta sinna viima ka väikse palavikuga, ainult peole. Kui aga tuju on nigel ja palavik 38, siis muidugi jääme koju. Järgnevad 2 nädalat on ta nagunii kodus, kuna lapsi on lasteaias nii vähe, et rühmad pannakse kokku, siis ei taha ma teda viia, kui on võõras kasvatja ja võõrad lapsed. Pigem siis jälle uuel aastal, kui kõik endine.
Grete aga liigub jõudsalt kõndimahakkamise poole. Eile seisis igal pool ja pidevalt ilma kuskilt kinni hoidmata. Tasakaal on tal päris hea, proovis sammu ka teha, aga siis tuli hirm peale ja lasi end istuma. Ise on nii õnnelik, kui seisab ja kätega vehkida saab :)

Egzootika - orhideed lumes :P

11.12.2008

Sel kuupäeval lõppevad mu 10 aastat tagasi väljastatud juhiload. Mhmh, ma olen juba üle 5 aasta uut nime kandnud, aga need on endiselt Matsoni nimega :P Alguses ootasin, et mõne aja pärast hakatakse uusi eurolubasid väljastama ja siis läks kiire üle...
Uued load on valmis, alates 28.11-st, aga oh häda, pole saanud järele minna. Ja järele tuleb minna ise, isegi mitte abikaasale neid ei väljastata, ei aita ei volitus, abielutunnistus ega muud toredad paberid.
Kui nüüd Grete vähegi kosub (eile õhtust enam palavikku pole, kui täna-homme toas püsime ja muud häda ei ilmne), saan ehk reede hommikul Tõnisega linna minna ja ära käia. Linnas oleks tarvis ka mitmes poes käia. Nüüd saan ma aru küll, kui palju asju linnas elades siiski titt kärus aetud sai. Nüüd tuleb selleks alati sõit planeerida, aegu klapitada, võimalusel ka lapsehoidja hankida, sest kahe lapsega pole mingi poeskäik. Nendega võib sipsti toidupoes ära käia, aga kui vaja miskit vaadata, siis - tänan ei! Samas, Loodusperre on mul vaja just koos Gretega minna, et talle meriinovillast kombet enne ostu selga proovida.

Talvemuinasjutt meie kodu ümber

Palavik ja päästev mähis

Ei, me ei ole välja surnud.
Meil läheb täitsa kenasti, kui välja arvata, et pisipiiga meil palavikurekordeid oma 39,8-se palavikuga lööb. Nuta või naera, aga palavikku alla ei saa. Tarvitatav arsenal - esmalt, kui palavik veel vahemikus 38,5-39 oli, siis viinasokid, õunaäädikamähised jalgade ümber ja lõpuks Weleda kummeliküünlad. Aga kui pühapäeva õhtuks palavik 39,4 oli, siis mõtlesin, et annan enne ööund Panadol Baby paracetamoliga siirupit, et läheb palavikku vähemaks ja laps saab magada. Loomulikult ei mõjunud see siirup mitte üks raas ja siis ma muidugi kahtsesin, et ma üldse seda andsin. Panin jälle kummeliküünla ja olgugi, et see palavikku vaid veidi alandas, jäi laps rahulikult magama. Eile, st esmaspäeval, oli palavik kogu päeva vahemikus 39,2-39,8. Sealjuures on ta ise nii vapper. Eile proovisin peale kummeliküünla ka Heeli Viburcoli küünla ära. Tundub, et see polnud meile õige, sest toime oli väiksem kui kummeliküünlal, kuigi koostise järgi oleks arvanud, et sobib pareminigi. No ja kui eile õhtuks palavik ikka 39,8 oli, siis otsustasin esimest korda elus märga lina proovida. Kõigepealt tegin seda kuskil kella 5 paiku. Arvasin, et lapsel on nii ebamugav, et ta karjub kui ratta peal seal lina sees. Reaalsus aga oli see, et esimene kokkupuude märja lina ja kuuma kehaga oli muidugi ebameeldiv, kuid kui lina ümber sai ja laps süles voodile viidud, jäi ta täiesti rahulikuks ja mõne minutiga vajus unne. Vastupidiselt mu eelarvamusele, et tal on seal halb, oli tal vist hoopis väga hea. Vahepeal konsulteerisin inimestega, et kauaks ta sinna magama võin jätta. Tuli välja, et kasvõi kogu ööks. See esimene linatamine võttis palavikku maha ca pool kraadi, aga võtsin lina ka suht ruttu ära, nii 15 minuti pärast. Aga ööuneks kordasin protseduuri (sellest ka pilt). Ja siis magas ta liikumatult lina sees kell 22-05, kusjuures ei söönud ka vahepeal (kui ta haige pole, siis ta sööb selles vahemikus vähemalt 2 korda). Siis hakkas nihelema ja võtsin ta lina seest välja, panin pluusikese selga ja võtsin kaissu. Kella 5 ajal kraadides oli palavik 38,5 nagu ka tunnike peale lina panemist (ehk et ca kraadi võrra madalam enne lina panemisest), kuid hommikuks oli sootuks 37,8 peale langenud. Seda ei julgenud kohe lootagi. Täna lõunaks küll tõusis uuesti 38,7 peale, kuid paar tundi peale kummeliküünalt oli juba 37,5. Usun, et õhtuks ta üle 38 enam ei tõuse. Ja kui tõuseb, siis on skeem selline, et kui üle 39, siis uuesti lina, kui vahemikus 38,5-39, siis kummeliküünal ja kui alla 38,5, siis mitte midagi.