Järjekordsed kardinad

Kogu selle pillerkaari juures jõudsime 27.12 veel ka shoppama. No oli hirmus tahtmine kardinaid osta. Lootsin, et jõulumöll on läbi, et poed on rahvast lagedad ja saab kiirelt ära käidud, seda enam, et mul tegelikult oli miskit välja vaadatud, oli vaja vaid kahekesi üle vaadata ja üht või teistpidi ära otsustada (st sobib või mitte :).
See oli muidugi naiivne lootus, et poed inimestest tühjad on, aga pole viga. Asja saime aetud ja olen tulemusega päris rahul. Kusjuures kogu selle virna meile sobivaid kardinaid leidsin Jyskist ja enamuse veel valmisõmmeldud kardinate hulgast (ainult teise lastetoa paks kardin tuleb igast äärest ise teha). Kahjuks muidugi meil pole sellised kardinapuud, niiet pean neid siiski veidi ümber tegema, kuid neljast 3 äärt on siiski valmis. Hea seegi! Ülemisest äärest tuleb siis nii palju maha võtta, et ka pikkus parajaks saaks.
Infoks niipalju, et hele triibuga kardin läheb meie magamistuppa, kollane (tülli moodi) ja pruun (paks) vastvalminud lastetuppa (nimetame seda hetkel laste mängutoaks) ja marlimoodi valge Kirke tuppa. Nüüd on veel puudu Kirke toa külgkardinad (tahan endiselt kollast, aga olen juba valmis ka roosasid või rohelisi ostma...).
Ja siis peaks me jaanuaris jõudma ka selleni, et ära tellida elutoa ja köögi kardinad. Seda laseme jällegi profil teha, sest kui kogu sein on aknast, siis päris harilik tüll- ja külgkardinasüsteem ei sobi, vähemalt meile mitte, kes me tahame, et võimalikult palju aknapinda oleks võimalik soovi korral kattest vabastada. Saame näha, mis ta meile välja pakub. Me ise peale rooma kardina ei suuda miskit välja mõelda.

Haiglased jõulud

Eiei, mitte jõulud kui sellised pole "haige" nähtus. Hoopis meie Tõnisega olime vahetult enne jõule ja veel ka jõulupühade ajal haiged. Ma ei mäletagi, millal ma nii haige viimati olin. Kurguvalu, mis sundis lausa valuvaigistit võtma, kuna see ajas valu ka kõrvadesse, lisaks veel peavalu ja palavik. Nohu sealjuures oli selline (varem pole ma seda kunagi kogenud), et ninast midagi ei väljunud, nina polnud ka kinni, vaid kogu pea kumises ja ollus vajus aegamööda kurku, eriti öösel, tekitades kurku takistuse ja neelamine oli oioi kui valus. Jube nõme igatahes oli. Tahtsingi meheõe käest uurida, et mis see on, mis pea valutama ajab (ma ei mõtle siin olukorda, kus pea haige on, eksole). Ta õpib farmatseudiks ja ilmselt oskab seda seletada, mis keemilised-füüsikalised või muud protsessid sel ajal toimuvad, kui haiguse ajal pea valutab...
Aga muidu olid esimesed jõulud OMA KODUS toredad. Jõululaupäeva veetsime isekeskis, esimesel jõulupühal oli maja rahvast täis (mu vennad peredega ja ema). Teisel jõulupühal andis endast märku mehe lapsepõlvesõber, keda mees polnud 5 aastat näinud, 27.12 jällegi sain mina kokku põhikooli-aegse klassiõega, kes elab hetkel veel Londonis, kuid mõne kuu pärast juba LA-sse kolib ning 28.12 käisin lastega vanaema juures Haanjas. Nii tihedaid pühi ausalt öeldes ei mäletagi viimasest ajast. Aga juba ülehomme ootab ees sõit aastavahetuseks ämma-äia poole :)

Saime valgustatud

Eile maalt koju jõudes ütles Tõnis: "Paned tähele? Näed?"
Ma ei näinud midagi... Ja siis nägin! Meie tänava kolm viimast maja (meie oleme eelviimased) olid meie äraolekul tänavavalgustuse saanud. Uskumatu, sest sügisel öeldi, et seda eelarve ei võimalda. Olime rahul sellegagi, et tee peale kruusa killustikule saime. Tõnis veel ostis maja külge valgusteid, et autost tuppa tulles jalaluid ära ei murraks. Ja just reedel (kui ilmselt valgustid paigaldati - täpselt ei tea, sest olin hommikust saati linnas ja sealt sõitsime otse maale) käisime kahel lisavalgustil Valgas järel. Võibolla, kui oleks teadnud, et tänavavalgustid pannakse, poleks neid ostnudki. Kaks lampi - teine teiselpool peaust - olid juba olemas, lisaks prožektor maja otsas, mis on liikumisanduriga ja autost tulles ise põlema läheb...
Nüüd on veel kaks lampi, samasugused kui ukse juures ja tuleb nuputada, kuhu neid oleks kõige otstarbekam panna :)

Naised on vaprad!

Nimelt, kui Tõnist oli tabanud laste palavikuviirus ja tal väga halb olla oli (seda enam, et ta nädalavahetusel vanemate juures väga õnnetult kukkus ja selle tõttu nii jalg kui ribid valusad olid), leidis ta, et naistel on ikka palju kergem haige olla kui meestel. Kui selle avalduse peale talle üllatunud silmadega otsa vaatasin, siis ütles ta: " Sellepärast, et teie olete palju vapramad!" Nojah, siis mul läkski meelest ära, et ma pole jälle kaks ööd põhimõtteliselt magada saanud, et mul kurk ja pea valutavad ja olemine pole just parim. Aga naised on ju vaprad! Ja kuigi mul oli kindel plaan kell 11 magama minna (kuna arvasin, et Tõnis on nagunii üleval, sest ta magas ca viiest poole seitsmeni lõunaund), siis tabasin end kell pool 1 Kirkele rääkimast, et nüüd emme läheb ära magama, sest õde jälle trallitab, et kui ta ära väsib, eks jäägu siis ka magama, seni võib voodis tasakesi oma nukkudele unejuttu ette lugeda :) (Kirke oli sellisel kellaajal veel üleval, kuna maalt tulles jäi ta 15.15 autos magama ja ärkas "lõunaunest" pool 7 õhtul :) Ja kuna tal on lasteaiast pühade tõttu 2 nädalat puhkust, ei ole ma eriti varmas temaga ka režiimitama. Täna üritame lõunauneta hakkama saada, siis peaks ööuni 9 paiku saabuma.

Väike päkapikk

Kuna eile hommikul ärkas Kirke taas palavikuta ja kella kaheks tõusis vaid 37,2-ni, siis ikkagi läksime ta peole. Pidu oli hästi armas (hoolimata sellest, et Kirke ei olnud nõus koos teiste lastega laulma-tantsima minema, vaid istus pealtvaatajana saalis :P). Mingil hetkel sattus ta lemmikkasvataja meie juurde (olime esireas), siis sokutasin Kirke ta kõrvale ja kasvataja "integreeris" ta kärmelt tegevusse. "Pidu" kestis hetkeni, mil tuli Kirke kord kink kätte saada ja kasvataja arvas, et Kirke võiks jõuluvana habemele pai teha. Kirke aga meil on siiani jõuluvanasid kartnud ja polnud seegi kord erand, igaljuhul paitegemine lõppes nutuga. Muidugi on kahju, et ta koos teistega laulda-tantisda ei tahtnud, aga küllap järgmisel aastal juba seegi tuleb :)

Üks lõpetab, teine alustab

Nüüd kukub välja küll kui halamine, aga no las siis kukub...
Grete sai napilt reedeks terveks, kui laupäeva öösel vastu pühapäeva ärkas Kirke kell 4 38-kraadise palavikuga. Hommikuks oli küll 37,7 peale langenud, aga õhtuks ikkagi üle 39. Tegime talle ka märga lina. Tema seal sees küll nii rahulikult lebada ei tahtnud kui Grete :P Ju siis polnud palavik veel piisavalt ära kurnanud :) Kuna Tõnise soov oli ka palavikusiirupit anda, siis sai ka seda ja pühapäeva õhtu oli olemine täitsa reibas, palavikku ca 37,5 (2 kraadi tuli alla lina ja veerandi temavanusele mõeldud koguse siirupiga). Ööl vastu esmaspäeva ca 4 paiku oli palavik jälle üle 38. Peale ärkamist aga palavikku polnud. Magas poole üheteistkümneni!!!
Muidu poleks ju vahet, üks haigus ette või taha, lapsed ikka on haiged, aga homme on Kirkel lasteaias jõulupidu. See oleks ju tema esimene. Nii kurb kui nüüd ei saagi minna. Olen enda jaoks otsustanud, et kui ta tuju on normaalne, siis olen valmis ta sinna viima ka väikse palavikuga, ainult peole. Kui aga tuju on nigel ja palavik 38, siis muidugi jääme koju. Järgnevad 2 nädalat on ta nagunii kodus, kuna lapsi on lasteaias nii vähe, et rühmad pannakse kokku, siis ei taha ma teda viia, kui on võõras kasvatja ja võõrad lapsed. Pigem siis jälle uuel aastal, kui kõik endine.
Grete aga liigub jõudsalt kõndimahakkamise poole. Eile seisis igal pool ja pidevalt ilma kuskilt kinni hoidmata. Tasakaal on tal päris hea, proovis sammu ka teha, aga siis tuli hirm peale ja lasi end istuma. Ise on nii õnnelik, kui seisab ja kätega vehkida saab :)

Egzootika - orhideed lumes :P

11.12.2008

Sel kuupäeval lõppevad mu 10 aastat tagasi väljastatud juhiload. Mhmh, ma olen juba üle 5 aasta uut nime kandnud, aga need on endiselt Matsoni nimega :P Alguses ootasin, et mõne aja pärast hakatakse uusi eurolubasid väljastama ja siis läks kiire üle...
Uued load on valmis, alates 28.11-st, aga oh häda, pole saanud järele minna. Ja järele tuleb minna ise, isegi mitte abikaasale neid ei väljastata, ei aita ei volitus, abielutunnistus ega muud toredad paberid.
Kui nüüd Grete vähegi kosub (eile õhtust enam palavikku pole, kui täna-homme toas püsime ja muud häda ei ilmne), saan ehk reede hommikul Tõnisega linna minna ja ära käia. Linnas oleks tarvis ka mitmes poes käia. Nüüd saan ma aru küll, kui palju asju linnas elades siiski titt kärus aetud sai. Nüüd tuleb selleks alati sõit planeerida, aegu klapitada, võimalusel ka lapsehoidja hankida, sest kahe lapsega pole mingi poeskäik. Nendega võib sipsti toidupoes ära käia, aga kui vaja miskit vaadata, siis - tänan ei! Samas, Loodusperre on mul vaja just koos Gretega minna, et talle meriinovillast kombet enne ostu selga proovida.

Talvemuinasjutt meie kodu ümber

Palavik ja päästev mähis

Ei, me ei ole välja surnud.
Meil läheb täitsa kenasti, kui välja arvata, et pisipiiga meil palavikurekordeid oma 39,8-se palavikuga lööb. Nuta või naera, aga palavikku alla ei saa. Tarvitatav arsenal - esmalt, kui palavik veel vahemikus 38,5-39 oli, siis viinasokid, õunaäädikamähised jalgade ümber ja lõpuks Weleda kummeliküünlad. Aga kui pühapäeva õhtuks palavik 39,4 oli, siis mõtlesin, et annan enne ööund Panadol Baby paracetamoliga siirupit, et läheb palavikku vähemaks ja laps saab magada. Loomulikult ei mõjunud see siirup mitte üks raas ja siis ma muidugi kahtsesin, et ma üldse seda andsin. Panin jälle kummeliküünla ja olgugi, et see palavikku vaid veidi alandas, jäi laps rahulikult magama. Eile, st esmaspäeval, oli palavik kogu päeva vahemikus 39,2-39,8. Sealjuures on ta ise nii vapper. Eile proovisin peale kummeliküünla ka Heeli Viburcoli küünla ära. Tundub, et see polnud meile õige, sest toime oli väiksem kui kummeliküünlal, kuigi koostise järgi oleks arvanud, et sobib pareminigi. No ja kui eile õhtuks palavik ikka 39,8 oli, siis otsustasin esimest korda elus märga lina proovida. Kõigepealt tegin seda kuskil kella 5 paiku. Arvasin, et lapsel on nii ebamugav, et ta karjub kui ratta peal seal lina sees. Reaalsus aga oli see, et esimene kokkupuude märja lina ja kuuma kehaga oli muidugi ebameeldiv, kuid kui lina ümber sai ja laps süles voodile viidud, jäi ta täiesti rahulikuks ja mõne minutiga vajus unne. Vastupidiselt mu eelarvamusele, et tal on seal halb, oli tal vist hoopis väga hea. Vahepeal konsulteerisin inimestega, et kauaks ta sinna magama võin jätta. Tuli välja, et kasvõi kogu ööks. See esimene linatamine võttis palavikku maha ca pool kraadi, aga võtsin lina ka suht ruttu ära, nii 15 minuti pärast. Aga ööuneks kordasin protseduuri (sellest ka pilt). Ja siis magas ta liikumatult lina sees kell 22-05, kusjuures ei söönud ka vahepeal (kui ta haige pole, siis ta sööb selles vahemikus vähemalt 2 korda). Siis hakkas nihelema ja võtsin ta lina seest välja, panin pluusikese selga ja võtsin kaissu. Kella 5 ajal kraadides oli palavik 38,5 nagu ka tunnike peale lina panemist (ehk et ca kraadi võrra madalam enne lina panemisest), kuid hommikuks oli sootuks 37,8 peale langenud. Seda ei julgenud kohe lootagi. Täna lõunaks küll tõusis uuesti 38,7 peale, kuid paar tundi peale kummeliküünalt oli juba 37,5. Usun, et õhtuks ta üle 38 enam ei tõuse. Ja kui tõuseb, siis on skeem selline, et kui üle 39, siis uuesti lina, kui vahemikus 38,5-39, siis kummeliküünal ja kui alla 38,5, siis mitte midagi.

Silmailu toas

Lumi

Magamisest

Üldiselt ei ole ma eriline kurtja tüüp. Eriti, kui asi puudutab mu lapsi - et ei saa magada või et on raske. Ju siis pole siiani nii raske veel olnud, et kurtma ajaks...
Ega ma nüüd ka tegelt kurta ei taha. Kui paar nädalat järjest magamata oled (öö peale 3-5 tundi und ja sedagi 1 või max 2 tunni kaupa, st jupiti) ja suudad hommikul ikka mõelda, et äkki täna öösel saab magada ja ette kartma ei hakka, siis hakkama saab ikka. Ainult, et päeva peale pole seda kannatlikku ja rahulikku meelt nii pikalt võtta, kui paari-kolme tavapärase ärkamisega ööde järgselt.
Grete on viimasel ajal see, kelle ööd on väga rahutud ja aru ka ei saa, mis last vaevab. Klassikaliselt aetakse kõik teise poolaasta vaevad ja mured hammaste kaela. Eks ma ajan siis ka. Ja need 2 ööd, mis tal selle aja jooksul rahulikumad on olnud, neil siis on Kirket mõni maailmavalu tabanud.
Järgnevalt soovitused, mida teha, et lapse und rahulikumaks saada (ei konkureeri absoluutse tõe ega akadeemilise meditsiini kategoorias), pärinevad need ühelt - hmm, kuidas nüüd öeldagi - alternatiivravi inimeselt, meie pere varbamudijalt:
1. lülita välja soolalamp (kuigi põhimõtteliselt on soolalambist lenduvad ioonid kasulikud, siis kui lamp põleb järjepidevalt ööl ja päeval, siis võib ta ka segama hakata, eriti tundlikumaid tüüpe)
2. pane laps magama lambanahale
3. pista keha lähedale (taskusse, kotikesega sukapüksi vahele vmt) kaaliumsoola kristallid
4. tee kõrvaküünalt, aga nabasse!!!
Eile öösel rakendasime neist esimest kolme (kõrvaküünalde puudumise tõttu :). Öö oli märksa rahulikum. Ja teate, mul on ükskõik, kas mõjusid need soovitused või oli lihtsalt rahulikuma öö kord, mul on hea meel, et hommikul oli täiesti väljapuhanud olemine.
Rahulikum öö ei tähendanud seda, et ta vähem ärganud oleks, ärkamisi oli hommikupoole ööd ikkagi praktiliselt iga tunni tagant, kuid ärkamised ei toimunud suure nutuga ja edasi magamiseks piisas rinnast või lutist. Enne seda viimastel öödel rahunes vaid süles kussutades ja niipea kui üritasid käest panna, hakkas jälle kõik otsast peale, rinda ei võtnud ja lutt ajas teinekord lausa hüsteeriasse. Eks näeb, mis uus öö toob.

Kokkuvõtvalt potipõllundusest 2008

Kunagi ammu lubasin, et teen kokkuvõtte. See on hea alus järgmise aasta plaane teha.
Üritan meenutada...
Mis oli hästi? Lühidalt: aedoad, porgandid, peedid, kaalid, maasikad.
Pikemalt: ubasid oli kolme sorti, 1 oli suvaline marketist ostetud oasort (Läti Dalema vmt), teised kaks Eesti sordiseemne omad. Erilist vahet maitse osas ei olnud, üks Eesti omadest oli jube kõrge, seetõttu tüütu, topi tokke ja vea nööre, seda enam ei tahaks. Ainult see jama, et ma ei tea, milline see kõrge oli. Märkuseks see, et kui maad ja viitsimist jagub, võiks neid poole rohkem maas olla.
Porgandid, peedid ja kaalid tulid hästi üles, kasvasid ilusti (va kaalid, mis olid väga ilusate lehtedega, kuid kaalid jäid väiksemapoolseteks, ehkki olid väga magusad).
Maasikad andsid supersaagi. Juurde jõudsin küll vaid ühe väikse peenra istutada. Selles vallas üritan kevadel tublim olla.

Mis oli kesiselt? Lühidalt: herned, tomatid, vaarikad.
Pikemalt: hernestel polnud muud viga, kui et nad tulid halvasti üles. Maitse poolest olid ok ja väga kõrged ka polnud, kuigi tuge ikka vajasid. Ilmselt oleks mõtekas herned enne mahapanekut ette idandada, siis on kohe näha, milline idu välja ei aja, seda pole mõtet maha panna, jääksid tühjad augud peenras ära. Teine asi veel see, et peaks enne maha külvamist toe kohe ära panema, nt jupi aiavõrku. Ämmal on pandud, jube mugav. Samuti võib ühe peenra asemel vabalt kaks olla, samas ei pruugi.
Tomatite kohta tegelt ei tohiks midagi halba öelda, need pole ju mõeldud väljas kasvatamiseks, eriti sellise suvega, nagu viimane oli, kus üks vihma lõppes ja teine algas. Eksperiment välitomatitega ei nõudnud palju vaeva, kuid need mõned tomatid, mis sealt sain, poleks kindlasti väärinud taimede ostmist, kui oleksin seda tegema pidanud. Aga kuna taimed saadeti heast südamest, siis oleks patt olnud need ka võsa alla viia :)
Vaarikatega on see lugu, et ostsime juba 2007. aasta augustis puukoolist taimed ja need on sama väikesed nagu nad olid siis ja otsas oli neil ka vaid mõned üksikud marjad. Seevastu täiesti sorditud taimed, mille isa sel kevadel välja kaevas, nii lühikeseks nüsis, et nad mul auto pagassi ära mahuks ja ema siin maha istutas, need kasvasid kõvasti ja kandsid vaarikaid mis kole. Säh sulle siis puukooli sorditaimi... Jääb vaid loota, et nad mingil ajal ikka kõrgemaks kasvavad ning marju kandma hakkavad.

Mis oli kehvasti? Lühidalt: kurgid, sibulad, suvikõrvitsad.
Pikemalt: kurkidega oli 2 jama. Üks oli minust endast tingitud, st. kasvatasin neid tuulekojas, mis on klaasist ja mis läheb päiksega väga palavaks. Niikaua, kuni nad seal olid, meeldis neile seal väga, kasta tuli ainult palju. Kuid kuna ma nad kõige kuumemal ajal õue tirisin ja maha istutasin (kuna Grete magas keskpäeval), siis ei jäänud neil sellist aklimatiseerumise aega ja ilmselt seetõttu nad siis nägidki mõni päev peale istutamist välja nagu külmavõetud. Kosusid umbes kuu aega ja siis kui öökülmad hakkasid saabuma, siis läksid ilusaks ;). Aga võibolla oligi nii hea, sest nad va sunnikud olid mõrudad. Pole ammu enam kuskilt mõrudaid kurke saanud. Raske arvata, et liigvihmasel suvel neil veepuudus oli, ikka sordi viga vast (mingi avamaakurk Hokus, seda enam ei osta ja olemasolevad seemned viskan minema).
Nii, sibulasõber ma ei ole ja tegelikult paningi sibulad maha vaid eesmärgiga rohelist sibulapealset saada. Aga kuna ma seemnesibulat ei saanud, siis lootsin, et seemnest külvatud sibul ka ikka mingi pealse annab. Nagu võib aimata, siis eksisin. Järgmisel aastal olen targem, hakkan seemneid varem varuma.
Suvikõrvitsad ei suutnud mulle kahepeale mitte ühtegi vilja kasvatada. Lõpuks, kui nad ikka viljuma hakkasid, siis kasvasid viljad max 7-8 cm pikkuseks ja siis hakkasid otsast mädanema. Aasta viga? Loodame.

Loodan, et järgmisel kevadel saan varem maaharimistöödega alustada ning jõuan paremini külvikalendriga sammu pidada. Grete peaks sel ajal ka juba kõndiv inimene olema ja ehk jagab ta minu vaimustust näppupidi mullas olla :)

Edasistest plaanidest

Siiani oli kindel plaan, et järgmine suurem investeering on köögimööbel, et peaksime selleni jõudma ca jaanuar-veebruar. Praegu aga tundub, et kui võtta realistlik plaan, siis tõukame selle aastajagu edasi (kui just miskit superüllatust vahepeal ei tule, no nt lotoga ei võida :P). Selle asemel siis teeme väiksemaid kulutusi (mis summa-summaarum teevad sama kokku, ainult et on mitu asja ära tehtud). Üritame kõik aknaavad katetega kaetud saada, kevadel õues täite ja haljastuse ära teha, kui jõuab, siis ka vannitoa mööbli ja kõik siseuksed (9tk) ära osta. Köögimööbel oleks tore muidugi, kuid kui järele mõelda, siis neist muudest asjadest tunnen ma enamgi puudust. Eriti ustest - mõnikord. Köök ei näe küll väga kaunis välja, kuid kõik elementaarne on olemas. Ok, ahju pole, kuid see vabastabki mind süümepiinadest, et ma koogiküpsetamist ei armasta ja Tõnisele peab tema ema või minu vennanaine kooki küpsetama :) Kuid pole välistatud, et ahi tuleb ikkagi enne köögimööblit.

Unistus kardinatest

Mind kardinate puudumine pole häirinud, iseäranis suvel, kui peaaegu kogu aeg valge oli. Nüüd pimedal ajal on õhtul (ja eriti öösel, kui vaja ühest voodist teise kõndida või titt süles ringi tatsata - magamine pole viimasel ajal meie majas popp) veidi kõhe küll, kuna tekib tunne, et mina välja ei näe, aga väljast tuppa nähakse, kui kellelgil soovi on (loodame, et pole).

Kuid Tõnis on see, kes ilma kardinateta kohe kuidagi läbi ei saa. Nüüd siis jõudsimegi selles osas jälle sammukese edasi, ette sai Kirke toa tänavapoolse akna kardin. Jah, sõbrad, ma tean, et see kardin sinna tegelikult ei sobi, kuid kuna mu kollaste kardinate otsingud pole kahel korral vilja kandnud, siis läks käiku kardin, mis kodus olemas oli. Lõpuks peaks Kirke tuppa kollased kardinad tulema. Aga eesmärki täidab ka see roosa.
Ja siis oli eelmisel nädalal kahel ööl esimesed korralikud külmad. Hommikud olid päikselised ja nii ilus karge oli. Ja nagu pildilt näha, siis jõudis Tõnis eelmisel nädalavahetusel ka õunapuudele kaitsevõrgud ära panna, et näljased kitsed ja jänesed meie noori õunapuid teist korda ära ei sööks :) Kevadel vaatab äi üle, millised puud ajasid uued kasvud pookekohast ülevalt poolt ja millised mitte, st, millistest saab asja ja millistest mitte.

Kas viinamarjad on hapud?

Maja on tore, isegi suur maja. Aga kui tuled kahetoalisest korterist, kuhu köögimööbel maha jääb ja mööblit juurde ei osta, siis jääb kappidest selgelt puudu.
Meil on majas 3 garderoobi - meie magamistoa juures eraldi ruumina ning lastetoas ja esikus garderoobikapina. Kuna kahes viimases peaks riiulite- ja sahtlisüsteemidele lisaks soetama ka liuguksed, mõtlesin alustada magamistoagarderoobist. Kolides sai sinna ühte seina toru kinnitatud, kuhu vähemalt riidepuud riputada ja see teenib end hästi. Kuid ikkagi on asju, mis tahavad sahtlit või riiulit. Niisiis mõtlesin uurida, et palju need korvidega garderoobisüsteemid maksavad. Üks tuttav rääkis, et tema mees ehitas seinasuuruse süsteemi ehituspoes müüdavatest osadest mõne tuhande eest valmis. Olin optimistlik, kuna mul on magamistoa garderoobi vaja vaid kahte püstakut korvsahtleid.
Täna käis Tõnis ehituspoes ja vaatas lisaks muudele asjadele ka nende süsteemide hindu. Mõne tuhande eest ei saa ikka kohe mitte midagi. Tuhnisin siis veidi netis ja leidsin, et need kaks püstakut läheks mulle maksma suurusjärgus 7000 krooni. Lahe! Just see raha vedelebki meil jumalamuidu kasutamata.
Mis on alternatiivid? Oodata ja koguda? Tõnis ehitab ise riiulid? Osta kapp või kummut.
Mida rohkem ma selle viimase variandi peale mõtlesin, seda parem see idee tundus. Esiteks, kuna meil endiselt pole siseuksi, ei kaitse mitte miski garderoobi tolmu eest, seetõttu oleks ju kapp hea küll. Teiseks, netipoodides ringi vaadates trehvasin kapi (õigemini kummuti) peale, millel oleks ka hiljem kasutust. Et praegu paneks ta garderoobi ja saaks mõneks ajaks kapipuuduse lahendatud ja hiljem saaks seda kasutada, kas sauna eesruumis (kuhu tuleb nagunii siseviimistlus männipuidust), mõnes lastetoas või külalistetoas. Selles mõttes nagu ka investeering või nii.
Nüüd vist jääbki nii, et ostame selle kummuti ära ja kui kunagi jaksu rohkem ja kappi kuskil mujal tarvis, jääb võimalus garderoobi valmislahendus tellida (sellisel juhul, ma arvan, räägime me suurusjärgust ca 30 000 krooni).
Et siis, kas viinamarjad on hapud - tahtsin korvsüsteemsahtleid ja kui neid ei jaksa, siis jõuan järeldusele, et kapp ongi parem :P
Kapp ise oleks selline

Saak

25. tunnil said ka minu juurviljad üles võetud. No tegelikult ju tahtsingi vaid niipalju maha panna, kui suvega ära kulub, aga veidi jäi siiski ka üle. Aga kui magusad mu progandid ja kaalid on!
Nüüd on muidugi häda, kuhu ma nad panen? Ei ole mul majas mingit jahedamat ruumi, tehnoruum on veel kõige soojem ja ei saa ka maha keerata, kuna küttesüsteem (millest sõltub toa soojus) reguleerib end tehnoruumi sooja järgi.
Aga mul on ju nüüd suur sügavkülm. Kui suudan end kokku võtta, üritan võimalikult palju porganeid erineval kujul sinna toppida (Gretele püreena, toorelt supiporgandiks lõigatuna). Punapeete vist nii ei anna teha. Kaalikatega pole häda, neid vist mingi 10 tk ainult ongi.

Autojama

Naiivne oligi arvata, et kui autol nähtavaid kahjustusi (pimedas) pole, et siis tal polegi midagi viga... Teenindus tuvastas kahjusid ca 17 000 eest, neljast 3 parkimisandurit (a see on ju kuuldav, mitte nähtav kahju ;)), siis konksult on värv maas ja kuna meil on tarbimisühiskond, siis mitte ei värvita seda üle, vaid vahetatakse konks välja ja siis stange peal on samuti kriimud, mistõttu vist ka see tuleb välja vahetada (või äkki see ikkagi puhastatakse ja värvitakse üle).
Õnneks on meil kasko ja tegelikult ei peaks ka kasko asjasse puutuma, kuna mina ei olnud intsidendis süüdi, siis peaks vastaspoole kindlustus kogu kahju korvama. Siin on ainult üks pisike aga... Kuna ma polnud varem seda paberit täitnud ja seda ka lugenud, siis pistsin ühe oma allkirja veidi valesse kohta - nimelt tunnistasin end süüdi. Õnneks muidugi ka teine pool tegi seda. Kindlustuses küll tädi oli selle maha tõmmanud, et olevat aru saada, et on näpukas (loe: pole korrektselt väikest kirja loetud). Tõnis on üsna optimistlik selles osas, et mind siiski vabastatakse süüst (ta muidugi on juba ka välja mõelnud, et kui ma siiski nö kaassüüdlaseks jään ja meil tuleb 5000 krooni kasko omavastutus kanda, siis ta vihjab kindlustusele, et ta nüüd läheb ja otsib nii autole kui majale ja muule varale uue kindlustaja :P Tuleb tunnistada, et meie kindlustusmaksed ei olegi väga väikesed...Ma ei tea, kaua see menetlemine kõik aega võtab, praegu pole muud teha, kui oodata. Seletuskirja toimunu kohta kirjutasin ka kindlustusele ilusti ära. Vähemalt seegi hea, et auto hoolimata neist kahjustustest sõidab. Üks parkimisandur küll on sooda ja undab pidevalt, niipea kui tagumine käik sisse läheb, aga sellega tuleb toime, kuigi jube võõras on tagurdada. Ma pole üldse harjunud tagurdades peeglisse või taha vaatama, kuna andurid annavad märku, kui miskit ees. Nüüd siis tuleb auto kabariite tundma õppida ;)

Konks

Inimesed, kui te ostate auto, siis veenduge, et sellel oleks kärukonks (isegi, kui teile tundub, et see tarbetu on). Kui teinekord on käruga vaja sõita, siis on see muidugi ka kasulik, kuid eriti kasulikuks osutub see siis, kui sulle keegi tagant sisse sõidab. Teisalt jällegi, kui endal juhtub, siis ilmselt ajaks närvi küll, et no pidi just sellel autol see va kärukonks olema, et tuled kõik segi ja auto esiots kolmnurka sõidetud...
See üleskutse tuleneb sellest, et eile kell 18.10 mööda Riia mnt-d kooriproovi tõtates (sõites), pidurdas minu ees sõitnud auto, blokkisin mina ja ka minu taga sõitev auto, kuid viimane ei saanud enam pidama. Nii siis juhtuski mu esimene liiklusõnnetus, kus olin roolis. Kõik inimesed jäid õnneks terveks, polnud kiiruseidki... Ka meie autol nähtavaid kahjustusi polnud (kas värv on kriimuline või parkimisanduritega miskit, eks see selgub täna, kui Tõnis teeninduses ära käib). Aga tagant otsasõitnud auto oli eest ikka päris katki. Kuna ähmaselt mäletasin, et tagant otsasõidu korral jääb alati tagumine süüdi (kui sa ise just täis pole või sul liikluskindlustust pole), siis küsisin, kas nad tahavad politseid kutsuda. Ei pidanud vajalikuks. Nii siis leppisime kokku, et sõidame autod Kauburi juurde parklasse, et mitte teed takistada ja täidame seal vajaliku paberi. Mul tõttöelda polnud kaotada midagi, et kui nad näiteks ei tule sinna, sest nähtavaid kahjusid meie autol polnud. Samas ma ei tea, kas neile see paber midagi annab, kuna nemad on süüdi ja kaskot neil polnud, et siis vist nende kulusid ei korvata. A ma ei tea, korralike kodanikena täitsime ettenähtud paberi ja vaatame, et mis sest nüüd edasi saab.

Oravrattas

Hullumeelselt kiire nädal on olnud. Nädalavahetusel olime Harglas, ämma sünnipäeval. Esmaspäeval oli linnaskäik (peale lasteaeda), et Kirkele talveriided ära varuda ja õhtul muidugi laulmine. Õnneks lapsed olid koostöövalmid (st magasid "etteplaneeritud" aegadel :). Teisipäev oli vist isegi kodune (kui välja arvata see, et külalised käisid õhtul). Eile hommikul tuli mu ema meile, et õhtul lapsi hoida, sest meie käisime teatris. Pean piinlikkusega tunnistama, et me polegi Tõnisega enne koos teatris käinud (kujutate ette jah?!!!). Mitte, et meile kultuur ei meeldiks, aga veidi erinev maitse on meil küll. Eilne tükk oli valitud ka rohkem arvestades Tõnisega (komöödia, "Sviit" Vanemuises), sest balletti või ooperit temaga vaatama minna oleks pigem tuju rikkumine :). Tükk oli ok. Ja tuleb tunnistada, et selline kahekesiolek oli ka väga meeldiv (ei mäletanudki enam :P). Ma pole laste kõrvalt sellest siiani nagu puudust osanud tunda, äkki nüüd hakkan? Ja endalegi üllatuseks, ei mõelnud ma hetkegi, et mis lapsed teevad. Oma osa oli ilmselt ka sellel, et mõlemad olid jällegi "väga koostööaltid" ja magasid oma uned nii, et ööune ajaks jõudsime kenasti koju.
No ja nüüd varsti stardime jälle linna, kuna Gretel on igakuine arstivisiit ja eriti nutikalt ühendasin selle omale lubade arstitõendi hankimisega. Omaette nali on muidugi see, et load on mul aastast 1998, hoolimata sellest, et olen juba üle 5 aasta teist nime kandnud, on load endiselt vahetamata...
Ja ega siis seda ühte nädalasse veel piisavalt pole. Laupäeval on mul ees kontsertmatk naiskooriga, mis hõlmab siis päeva jooksul kahte konterti ja õhtust pidu. Selle peoosa ma jätan vahele, kuigi alguses oli täitsa plaan minna, kuid kuna koht ja korraldus muudeti minu jaoks ebasoodsaks, siis jätan vahele. Muidu ju poleks see miski eriline ettevõtmine, aga ma ei taha Gretet terveks päevaks koju jätta (olen ära ca 9-20). See aga tähendab seda, et koos Gretega tuleb kaasa ka tema hoidja (jälle minu ema abiks). Ja selleks, et kella kümneks laupäeval Otepääle jõuda, tuleb ema reede õhtul minu juurde või lähen mina tema juurde (ta pole veel otsustanud, kumb variant paremini sobiks), et Grete ei peaks poolt laupäeva autotoolis veetma. Aga kontserdid on kell 12 Otepää kultuurikeskuses ja kell 18 Põlva Kultuurikeskuses, kel tahtmist ja võimalust, tulge kaema!
Äkki pühapäeval saab veidi hinge tõmmata (kindel muidugi ei saa olla :).

Tee-ehitus

Nüüd toob/ viib meie koduni kruusatee, mitte enam tühipaljas killustik. No killustik on võrreldes mullateega ka edasiminek, kuid vankriga liigeldes mitte kõige mugavam.
Ühel päeval, see ilmselt oli juba augusti lõpupoole või septmebri alguses avastasime, et Liiva tänava algusesse oli teele aukudesse kruusa toodud ja üle sahatatud. Tekkis kohe küsimus, aga no miks siis nö uuele osale teest seda ei tehtud. Tõnisele muidugi ei andnud hing rahu ja helistas valda. Sai mingi ebamäärase vastuse ja arvamuse, et vast ikka saab ka, aga no ei tea, millal jne.
Mingi aeg peale seda trehvas ta kokku ühe sõbraga, kes on tegev poliitikas. Ja kuidagi tuli jutuks see tee-asi, et millegipärast see kruus siia tänava lõpupoole viibib. Ja nagu imeväel, ei läinduki palju aega mööda, kui meie õuele kruus saabus.
Mulle isiklikult selline asjaajamine üldse ei meeldi. Aga kui ainult niimoodi need asjad käivadki, siis tuleb õnne tänada, et elu on kokku viinud paljude erinevate inimestega, kes on tegevad ühes või teises valdkonnas ja kel piisab vaid üks telefonikõne teha, et asjad liikuma panna...

Sügis

Lapsevanema koosolek

Kunagi, kui ma veel koolis käisin, ei saanud ma üldse aru, mille jaoks neid lastevanemate koosolekuid peetakse. Nüüd, kui Kirke hakkas lasteaias käima, olin veidi pettunud, et eelnevalt nö uutele lastele (nende vanematele) koosolekut ei tehtud (see võis muidugi tuleneda sellest, et nii venna laste lasteaias kui lasteaias, kus ema töötab, selliseid asju kevadel tehti).
Eile see viga parandati. Seega on mul nüüd elu esimene lastevanemate koosolek lapsevanemana seljataga. Tegin seal veidi ametialast tööd kah - koosoleku protokollijana :P Peamiselt vist oli vaja koosolek kokku kutsuda seetõttu, et lapsevanemate hulgast kohustlik hoolekogu liige valida - õnneks leidus vabatahtlik :) (mitte mina). Koosolek ise oli armas, informatiivne kogu lasteaia ja rühma kommetest, tavadest, traditsioonidest. Lapsevanemad olid veidi häbelikud ja kohmetud, iseäranis siis, kui küsiti, kas keegi midagi küsida tahab.
Kirke on lasteaias käimisega enamvähem ära kohanenud. Mõni hommik läheb ilma igasuguse undamiseta, teine hommik ikka väike ving on, aga see pigem juba selline "moe" pärast ei-taha-minna-jutt. Viimastel päevadel pole järele minnes ka enam nutuga sülle jooksnud, vaid täiesti rahulikult rühmast tulnud ja maininud, et oli tore küll. Nädalavahetusel õpetas issile juba lasteaia laulutunnis lauldud laule. Õpetaja jutu järgi mängib nii teistega koos kui üksi, teeb kenasti kõike kaasa ja on igatipidi tubli. Kodus pole ka peale lasteaiast tulekut suuremat väljaelamist jooksmise, jonnimise või muu sellise näol olnud (alguses tuli seda ikka ette). Ja uni on samuti rahulik olnud, mis näitab, et mingeid väljaelamata emotsioone pole tema sisse tallele jäänud... Aga käib ta endiselt pool päeva, peale lõunasööki lähen järele ja seda pole plaanis veel niipea muuta. Kuna olen nagunii kodus, siis pole oluline, et ta pikka päeva oleks (tegelused nagunii on hommikupoolikul ära). Mõtlen, et äkki siis püsib ka pikemalt tervena, kuna stressi vähem.

Before ja After peenramaal

Laupäev. Mõnus sügisilm. Kogu pere õues. Idüll :P

Kadunud aeg

Ma kohe ei tea, kas teil ka lihtsalt aeg kaob käest? Sealjuures nii, et midagi tehtud ei saa. Või noh, midagi, millest jälg järgi jääb. Või ongi nii, et koristad, teed süüa, pesed ja triigid pesu, asjatad lastega ja on tunne, et polegi midagi tehtud saanud?
Tegelt ma ikka päris nii öelda ei saa. Olen ju ka laulmas käinud, õmmelnud, emal külas käinud, arvutis pildimajanudse jmt tegelenud. Aga ikkagi, tunne on selline, et kõike tahaks teha, aga midagi tehtud ei jõua. Aa, ja kuna tahaks teha kõike ja korraga, aga aega on vähe, siis kuna ei tea, millest alustada, siis ei viitsi midagi teha...
Kindel ei saa olla, aga arvatavasti siiski on asi pisut ka selles, et kuna lapsed haiguse ajal võidu ei maganud ja ma 3 ööd jutti magasin tunnikese kaupa ja sedagi poolunes ja kokku ehk 3-5 tundi (sest kui üks jäi magama, siis teine kindlasti ärkas või vähkres nii, et ma ikka magada ei saanud), siis tunduski maa mustem ja elu kurvem. Aga täna, kui öö oli juba täiesti normaalne (st ainult 3 ärkamist hommikupoole ööd) ja lisaks see suurepärane sügisilm (käisin vankriga Kirkel lasteaias järel), on elu jälle ilus. Ja ma siiralt arvan, et olen ehk oma elu ilusaimas aastakümnes, kus mul mõned lapsed on juba olemas ja mõned ehk sünnivad veel, mul on kallis mees ja tore kodu, mida koos ehitame ja kujundame ja kus kõik koos õnnelikud oleme!

Potililledest

Korrastasin täna oma potililli. Üks sai kasvuruumi juurde, teised peaasjalikult kastetud ja üle vaadatud/ korrastatud/ tagasi lõigatud. Ülevaatuse käigus tuvastasin, et kuuest orhideest viis ajavad uut õieritva. See kuues, mis ei aja, see lõpetab just õitsemist. Juba mitu kuud olen hoogu võtnud, et nad ümber istutada. Lillepoest öeldi, et oluline pole aastaaeg, vaid see, et ta parasjagu ei õitse. Ilmselt siis pole hetkel just parim aeg ümberistutustöödeks, aga just nüüd tahtsin...

Seenetripp

Pühapäeval võtsime ette viimase võimaluse sel aastal seeni varuda, sõitsime Harglasse. Tõnisel oli nädalake puhkust selle tarbeks varutud ja isegi õnnestus see keset kibekiiret tööaega välja võtta. Seenetamine igasugu põhjustel nädalaseks ei kujunenud.
Põhjused siis: 1. Tõnise hambaarstiaeg
2. Kirke lasteaiaskäimine (kuhu ta tegelikult ikkagi ei saanud täna, sest jäi öösel haigeks)
3. külm (või siis jahe) tuli meie jaoks veitsa vara - seetõttu oli metsas suht palju vanavõitu seeni, kuid värskeid mitte eriti palju enam.
Samas ei saa öelda, et päris ilma oleksime jäänud. Saak oli eripalgeline - kukeseened, puravikud, erinevad riisikad (kase-, männi-, tõmmu-, kuuse-).
Aga tipnes kogu see reis sellega, et eile õhtul panin terve lapse kell 23 magama ja olin valmis ta täna hommikul lasteaeda viima, kui kell 2 öösel kuulsin Kirke toast kaeblevat emmekutset. Sinna jõudes avastasin tulikuuma lapse - kiire kraadimise tulemus 38,8. Terad keele alla, viinasokid jalga, õunaäädikamähised ümber jalgade. Selle peale jäi ta kella kolmeks rahulikult unne. Järeldasin sellest, et ju läks paremaks. Hommikul oligi palavik veidi alla 38, igati ok. Kuid see hingamine ja köhimine, mis öösel kostusid, olid koledad. Ja kui täna pärastlõunal hakkas Kirke veel ka valu paremal pool rindkeres kurtma, siis otsustasime kutsuda kiirabi kopsu kuulama (palavik oli ka selleks ajaks jälle 38,8 ja hiljem isegi 39,1 peale tõusnud). Nende arvates oli Kirkel kergemal kujul kõriturse olnud öösel ja andsid talle mingit hormoontabletti (ventolin?). Ma tõttöelda küll püüdsin seda vältida, et jätke tablett mulle, et ma õhtul annan, kui näen, et vaja ja alguses nad andsidgi, aga siis ikka arvasid, et mis te ikka ootate, andke ikka kohe ära ja me jätame paar tükki veel varuks. Ei taht nendega vaidlema ka hakata, tagasihoidlik nagu ma olen :P. Et ise kutsub neid koju (tegelt küll Tõnis helistas kiirabisse) ja siis keeldub rohtu andmast. Igaks juhuks lasime palavikku alandava siirupi ka tuua sõpradel, kellele me küllaminekut plaanisime, kuid kes siis hoopis meile külla tulid, kuna jõudsime üsna kiirelt järeldusele, et Kirke küll pole see laps, kellele viimases hädas kui palavikku enam muud moodi alla ei saa, Paracetamoli küünlaga läheneda saaks... :)
Nüüd, enne magamaminekut, on palavik õnneks tublisti alanenud, 37,7. Loodame, et saame Paracetamolita hakkama. Kuidagi nukker tunne on, ligi 3 aastat oleme igasugu apteegikraamita hakkama saanud ja siis ühel päeval korraga hormoonid ja Paracetamol :(
Ei tea, mis see nüüd siis on/ oli. Tõrge lasteaia vastu? Juhuslik sügisene viirus?

Lasteaiandusest

Täna hommikul tundsin ma esimest korda elus, et ma pole oma lapsele hea ema. Nimelt jäi Kirke minust lasteaeda maha nuttes. Selline tunne tuli, et poetaks ise ka ukse taga paar pisarat...
Mõistusega saan ju aru, et võibolla on see vajalik (saaks selles ainult kuidagi kindel olla, a la, et mul oleks garantii, et nutab veel mõned korrad, aga tegelikult talle siiski meeldib ja hakkab rõõmuga lasteaias käima, lihtsalt esmane iseseisvumine on veidi keeruline). Aga garantiid ju pole ja samuti pole meil ju häda last lasteaeda panna, kuna olen ise nagunii kodus.
Mis räägib harjutamise jätkamise poolt?
Esiteks kodust ära minnes mingit protesti pole, siiani polnud üldse mingit protesti olnud, täna hommikul tuli esimest korda lasteaia ukse taga, et ma ei taha mängima, et lähme koju tuttu.
Teiseks, kogu nädalavahetuse rääkis Kirke kõigile, kes meil uksest sisse astusid, et tema nuttis lasteaias, sest emme jättis ta sinna üksi. Täna lasteaiast tulles korra rääkis, aga siis hakkas juba muust rääkima, laulutunnist ja õueskäigust jmt. Ja homme tahab jälle minna.
Kolmandaks. Kasvatajad rääkisid, et Kirke korraldas paraja tramburai, et ta paneb neid seal proovile. Ma veidi isegi ehmatasin ära ja küsisin tagasihoidlikult, et kas me siis homme üldse tuleme? Nemad vastasid siiralt, aga miks mitte, ikka tulge, et ärge praegu kindlasti pausi tehke, siis võib küll kogu üritus ebaõnnestumisega lõppeda. Et nende arvates Kirke harjub. Ma siis pool naljaga veel küsisin, et kas nad ikka kannavad välja? Kasvatajate julgustus loeb palju.
Aitäh ka teistele julgustajatele - emale ja Küllikile (kes mõlemad on lasteaia õpetajad, ju siis on veel teisigi selliseid lapsi ja kasvatajatel pole seda nuttu nii raske taluda kui emal oma lapse nuttu), Tiiale, kes lihtsalt helistas õigel ajal ja mure ära kuulas :)

Esimene öökülm

Meil igatahes oli esimene öökülm ära, 1. septembri öösel. Seda ma ei tea, kui palju seda oli, aga kui ma kella 6 paiku hommikul Gretega elutuppa läksin, oli maa valge. Ma oma optimismis lootisn, et see on udu või härmatis vmt, aga käisin katsusin sõrmega muru, täitsa krõbe. Päeval käisin vaatamas, kuidas kurgid külma vastu olid võtnud. Need olid osad pealmised lehed kurvalt longu lasknud. Samas kurgid maapinnal olid normaalsed, st täitsa söödavad.

Hommikupoolikud mööduvad meil lasteaias. Grete praegune rütm sobib meile päris hästi. Nimelt ärkab ta kuskil poole kuue ja kuue vahel (arvake ära, kes tõuseb koos temaga :P) ja siis esimesse unne kella pool üheksa ja üheksa vahel. Sel ajal siis jalutamegi lasteaeda, Grete jääb vankrisse magama ja meie rühma, monitor Gretet valvamas. Esmaspäeval jõudsime enne koju tagaisigi, kui Grete alles ärkas, täna jäi ta varem unne ja sai tunnikese ka rühmas olla. Homme plaanime olla rühmas lõunasöögini, siis tuleb ka Grete kindlasti rühma. Tuleb tunnistada, et kuigi Kirke on tubli, tundub, et Gretele meeldiks lasteaias rohkem :P

Aeg läheb. Vihma sajab. Seega jääb suve saagiks see ainumas väike maasikapeenar (mis pildilt ei paista, sest ta on ju nii väike :P) ja lootus, et septembris tuleb vähe kuivemaid ilmasid, et kevadeks maa ette valmistada ja kevadel uusi taimi juurde istutada (ohh, kus sai lause!). Tageetesed olid muidu ka ilusad, nüüd viimaste päevade laussajus vähe rääbakaks muutunud.

Kirke on praegu ooteseisundis - ta ootab kahte aeda: homme läheme (kui ilm vähegi kannatab) Tallinnasse loomaaeda ja esmaspäeval lasteaeda. Teoorias on Kirke lasteaia koha pealt hirmus tugev. Lasteaiapedagoogist vanaema rääkis talle, mida toredat kõike lasteaias tehakse. Ootus on suur. Eile kodus nad isegi "harjutasid" lasteaias magamist. Nimelt avanes mul võimalus juuksurisse saada - ema oli lastega kodus. Ema luges Kirkele raamatut, mis Kirkele hirmsasti meeldib, üldsegi mitte eesmärgiga teda magama saada. Ja ütles talle siis, et mängime sellist mängu, et sa oled nüüd lasteaias ja lähed seal tuttu. Selle peale tõmbas Kirke teki ninani ja jäi magama. Mul see küll nii ei õnnestu ;)

NB! Varsti kirjutan ka selle aasta aiapidamise õnnestumisest ja ebaõnnestumistest.

Väike õnnestumine

Täna, täiesti ootamatult, said mul osad maasikad istutatud. Juhtus nii, et Grete magas mingi imeliku graafikuga. Tõttöelda on ta viimased 3 ööd mingit tralli teinud (tundub, et hambad sügelevad), ärgates 4-5 ajal ja siis poolteist tundi üleval, enne kui õnnestub ta uuesti unele saada. Täna oli see äratus poole kuue ajal, 7 jäi uuesti magama ja 8 lõplik äratus. Muidu ta läheb esimesse unne ca 11 hommikul, aga täna kuidagi jäi venima see magamaminek ja läks alles 12 ja kuna - üllatus-üllatus - õues ei sadanudki, läksin kibekiirelt maasikaid istutama. Tuli välja, et mu kauatehtud kaunikene peenar mahutas vaid 14 taime. Seda on selgelt liiga vähe, niiet ma küll ei tea, kust ma selle aja võtan, aga tuleb teise peenra jagu maad veel ära kaevata.
Nii, vahepeal sain teate, et Kirket järgmisel nädalal lasteaiaga harjutama ei saa hakata (kuigi nii pidi minema), kuna ruumides käib veel remont. Eks siis tulebki selle peenraga valmis jõuda. Sest harjutamise perioodil pean ilmselt temaga lasteaias istuma. Ja kas ta lõpuks harjub... seda me veel näeme.
Kogu vabariigi taasiseseisvumispäeva kulutasin kurkide konserveerimisele. Ema tegi eelmisel aastal mingeid kurke, mis mulle jubedalt meeldisid. Juudikurgid. Sellised parajalt magusad ja äädikased ühtaegu. Tegin nüüd siis endale ka. Aga kuna mul mingit külmemat kohta pole, ei keldrit, ei kuuri ega muud taolist, siis saab näha, kas nad mul toatemperatuuril säilivad. Loodame, sest kõik purgid külmikusse ka ära ei mahu. Terve öö olid nad mul teki all, nagu õpetus ette nägi :)

Topelt ei kärise ehk kordamine on tarkuse ema

Mitte, et meil tegemist vähe oleks. Sellest hoolimata otsustas Tõnise akvaarium (100 l) meie äraolekul vastvalminud põrandale tühjaks joosta ning põranda üles kummitada. Avastasime selle, kui pühapäeva õhtul mu vanaema juubelilt koju jõudsime, kusjuures päeval kell 12 käisime kodust läbi, siis ei saanud vesi veel välja jooksnud olla, kuna õhtul koju tulles akvaariumi mehhanismid undasid kõvasti, aga lõunal mingit undamist polnud. Igatahes nõme jama. Parkett oli poole põrandani läbi vettinud ja see osa tuleb uus osta. Vähemalt hea, et on klikkparkett, mitte liimiga. Sai põranda kiirelt üles võtta ja veel kuivaksjäänud parketti saab uuesti kasutada. Nüüd siis ilmselt nädalavahetusel hakkab Tõnis uuesti kabinetti parketti panema, kuna spetsialistid soovitasid betoonil kuivada lasta.
Aga nädalavahetuse mõnusam osa oli Harglas, kus sai seenel käidud. Eriti meeldib meile seente korjamine, nende konserveerimine on ka ok, aga vahepealne osa - puhastamine - tuleb lihtsalt ära teha, kuigi on tüütu :) Ka Kirke tegi oma esimese seenekorjamise (vanaisa juhendamisel), pärast aitas puhastada ja hakkida - see on ju palju põnevam, kui oma asjadega mängida.

Kodust äraolemise nädal

Kuna Tõnis sõitis laupäeval töökaaslastega Tšehhi ja ma arvasin, et mul on siin üksi lastega kõhe olla (just öösel), olin laupäevast kolmapäevani ema juures. Ema ise küll oli nädala sees päeval tööl, aga pärastlõunal juba kodus. Eile hommikul tulin ära koju, kuna täna oli vaja lastega arsti juurde minna (Gretel tavapärane ülevaatus ja Kirkel oli perearstitõendit vaja lasteaia jaoks). Nii siis olin täna öösel üksi ja polnudki midagi hullu. Eks lihtsamaks tegi muidugi see, et lapsed magasid üsna hästi ja polnud tarvidust öösel majas ringi kooserdada. Aga ema juures oli ikkagi tore.
Täna käisid ämm-äi meil, ämm tuli arstile kaasa, et mul lihtsam oleks (tagantjärele tarkus on see, et üksi oleks vist lihtsam olnud :P), äi jäi muru niitma. Ja homme sõidame jällegi meie nende juurde, kuna Tõnisel veel viimane puhkusepäev ning metsas pidi kukeseeni lademes olema. Metsa seenele tahaks minna küll, metsas on mõnus, aga eks näeb, kas ka õnnestub. Grete nimelt võõrastab väheke. Harglas saame olla pühapäeva hommikuni, sest pühapäeva lõunal toimub Põltsamaal mu vanaema 85. sünnipäev.
Vahepeal polegi muud toimunud, kui et korjasin ühe portsu aedubasid, 4! kurki ja 2! tomatit.
Aga porgandid, peedid ja kaalid on ilusad. Mulle meeldib, et niipea kui Kirkega õues/ aias oleme, küsib ta peenrast porganit närida :) Aga suvikõrvits on oma väikesed viljad ära mädandanud - nuuks :(
Koduseks ülesandeks: arva ära, kes on pildil?

Olin tubli

Ütleme nii, et üks peenar on maasikate jaoks kaevatud. 3 päeva tööd ja valmis ta saigi (saan ju aias toimetada vaid Grete esimese une ajal ca 11-12/13). Mõttes on, et võiks kaks peenart istutada, sest uued peenrad on lühemad kui olemasolevad. Taimi jätkuks ilmselt rohkemakski, aga usun, et piisab kahest küll, sest olemasolevad annavad ju järgmisel aastal samuti nö täissaagi ja istutatavad samuti (ja kevadel või järgmise aasta suvel saab sisi jälle mõned peenrad lisada). Edasine plaan näeb välja selline, et enne istutan selle peenra täis ja siis kaevan edasi. Ainuke asi on see, et homme sõidab Tõnis kuueks päevaks Tsehhi. Lastega saan kenasti hakkama, selles pole küsimust, ainult et siin suures majas on lastega üksi kõhe olla. Seetõttu ilmselt üritan siin üksi ööbimist vältida. Auto jääb õnneks mulle, niiet saan vabalt liikuma (st nii vabalt kui lastega võimalik on). Kahju, et emal puhkus lõppenud on, muidu võiks ju tema mul siin seltsiks olla ja saaks aias nii mõndagi tehtud, aga noh, elu tahab kõigil elamist.
Ja sel maagiliseks kuulutatud kuupäeval saab meie pisipreili pooleaastaseks :)

Hea tunne

Olgugi, et koristamine on mu jaoks enese ületamist nõudev kokkuvõtmise osas, on pärast jube hea tunne, kui kõik on korras. Las ma siis naudin seda hetke :)

Aga ma jõudsin väikse tiiru ka aias teha, mugisin peenras mõned herned, tõmbasin välja suuremad rohututid ja tõin tuppa 2 esimest kurki. 3 väikest jäi veel :) Tohutu saak, või mis? Kuna ma pikemat ilmaprognoosi ei tea, siis loodan ikka veel, et tuleb sooja, küll siis saak ka suureneb.
Ja oma suureks üllatuseks avastasin, et aedubade lehtede varjus on päris paras ports täitsa suuri oakaunu peidus. Ilmselt nädala teises pooleks tuleb üks korjeretk ette võtta. Ja suvikõrvits tegi meele hoopis rõõmsaks, nimelt on tal 4 väikest kõrvitsat küljes. Nüüd hakkan aga iga päev rääkimas käima, et ta jõudsalt oma vilju kasvataks, sest Grete tahaks juba püreed :)

Uus ilmakodanik

Jah, jälle on üks väike tore tüdruk sündinud, sedakorda minu onutütrel. Peaaegu oleks juhtunud, et ta oleks sündinud meie viiendal pulma-aastapäeval, aga ju ta tahtis päris oma kuupäeva, sündis pool tundi hiljem.
Üldiselt läks eelmine nädal külaliste tähe all, niiet suurt midagi pole kuskil teha jõudnud. Aa, see asi küll, et mu uus amet on nüüd koristaja. Suur elupind on väga tore kõikidel muudel aegadel, välja arvatud siis, kui koristada on vaja. Nüüd peangi ruttu sellega pihta hakkama, kuna mõlemad piigad magavad, kuid väiksem hakkab hiljemalt tunni pärast ilmselt üles ärkama... leffa....

Tulge maasikaid ja vaarikaid sööma

Kutse täiesti adekvaatne. Kuna mu väike külmik on maasikakarpe otsast lõpuni täis, pole absoluutselt motivatsiooni enam marju korjama minna. Seega ootan kõiki huvilisi peenrasse maiustama. Maasikad on ausad, küll mitte enam kõige suuremad, aga selle eest kõige magusamad :) '
Nagu arvata võis, ei ole motivatsiooni ka uut peenart kaevama minna. Algas ju just uus nädal, et võiks end kokku võtta ja kaevamistöödega alustada, aga nüüd on hea põhjus hoopis vihma oodata ;) Peab targematelt uurima, kaua mul see kummivenitamine õnnestub, st, kui kaua maasikaid istutada tohib, minu teada augusti lõpuni...
Selle eest on aga toas küürimist nii et vähe pole. Oleks ainult vaimu, et see kõik ära teha. Üldiselt kipub nii olema, et kui vaim peale tuleb, siis ei taha Grete omaette mängida ja kui Grete magab, siis pole vaimu peal. Ah, küll jõuab. Esik ja kabinet on veel parketeerida. Jube ilus on, ei väsi ma kordamast - ahahaaa. Kauatehtud kaunikene ikkagi.

Laagrielu jätkub

... kodus. Nimelt algas reedel kauaoodatud parketipanek. Eks ta jama ole, tassi asju ühest kohast teise, aga tulemus on seda väärt. Praeguseks on pandud elutuba ja köök, õhtul jätkub töö arvatavasti koridoris. Siis jäävad veel esik ja kabinet. Nagu pildilt näha, on nii suuremaid kui väiksemaid abikäsi.
Loomulikult on praegu kõik endiselt tolmu täis, pole mõtet enne küüridagi, kui kogu parkett pandud, muidu veab ikka panemata põrandatelt valge tolmu peale. Aga kõndida on mõnus, soe ja pehme :)

Laagrielu

Talvel tuli vendadelt ettepanek taastada tore traditsioon peredega suvel telkimas käia (käisime siis, kui lapsed olime). Mõeldud, tehtud! Esimeseks sihtkohaks sai valitud väike järv Valgamaal Karula rahvuspargis - Ähijärve. Ilmselt kaardi järgi on sinna suht keeruline sattuda. Aga kui sul on mõni tuttav kohalik, pole probleemi. Koht oli imekaunis, seltskond mõnus ja ka ilmataat ei vedanud alt. Vihma saime vaid pool päeva mõned sahmakad. Jagus sooja ja isegi sel suvel nõnda kitsit päikest.
Otsustati, et järgmisel aastal tuleks üritust kindlasti korrata.

Veel plaanidest

Nii, see osa plaanist, et tolmutööd on lõppenud ja laed värvitud, pidas kenasti paika. Ka suurem osa umbrohust maja ümber, mida traktoriga niita ei saa, on trimmerdatud.
Täna sõidame Harglasse ja sealt mu vendade peredega Ähijärve äärde telkima. Loodame, et pääseme hoovihmaga, et laussajuks ei lähe. Enda pärast poleks ju hull, aga lastega, sh kahe ca pooleaastasega, oleks veits keerulisem. Õnneks on Ähijärv Harglale nii lähedal, et kui peakski ilm meid täielikult alt vedama, saame lastega hoopis Harglas olla.
Ja siis kolmapäeval - parketipanek las algab!
Aa, ja aia sain ka päris korda, isegi porgandid harvendasin ära. Läksin seda teed, et harvendasin suuremad välja. Täitsa paras supiporgand juba. Ja tundub, et mu viljatud suvikõrvitsad, on ka emasõiteni jõudnud, paaril õiel on väike vili küljes. Super!
Ja mu eksperiment avamaa-tomatitega on ka edukas, mõni tomat hakkab kergelt juba värvi muutma :) Ka kurgid edenevad, visalt, kuid siiski. Vähem vihma ja rohkem sooja ei teeks neile teps mitte paha.

Meil on aias mõni karikakar ka :)

Sajab, rsk!

Just täna, kui mul oli plaan aed lõplikult korda teha ja kui mu mõlemad lapsed magavad kui inglikesed, ta sajab... Mitte, et mul arvutis olemise vastu midagi oleks või et mul toas midagi teha poleks, aga mulle ei meeldi, kui mu plaan vussi läheb :) Targemad ütlevad selle peale: harju ära! Või siis, et tahtsin kõige paremat, aga läks nagu alati...

Hea uudis on see, et tänase (või maksimaalselt homsega) peaks põrandatega ühelepoole saama. Siis reede-laupäev võõpab Tõnis laed üle, teeb põhjaliku tolmukoristuse ja kui aega jääb, toimetab õues. Kuna pühapäevast kolmapäevani oleme peredega telkimas, siis sealt naastes peaks kibekiire parketipanek hakkama. Eks ma annan järgmisel nädalal teada, kas kõik läks plaanipäraselt või läks jälle midagi vussi ;)

Vaata ja imesta!

Nii me siis elamegi, nagu pealkirjas öeldud, vaata ja imesta :) Tegemist on meie elutoa ja köögiga!

Pidu ja pillerkaar

Möödunud nädalavahetusel toimus meie pere selle suve oodatuim sündmus - meie sõprade pulm. Kolm päeva! Pidu oli ilus, armas, uhke ja tore. Nägime oma elu vägevaimat ilutulestikku - kestis see ca 6 minutit, taustaks oli Europe laul "The Final Countdown" ja see kõik oli sünkroonis, toimus Pühajärve kaldal. Isegi video pealt vaadatuna on see ilus, aga kohal olles oli see ikka väga võimas. Tõnis teadis rääkida, et isegi ööklubidel pole sellise võimsusega kõlareid, mis seal järve kaldale olid seks puhuks üles seatud... igaljuhul kõik toimis - muusika, valgus, efektid ja külaliste emotsioonid :)

Pühapäeva päeval koju naasnuna ei oodanud mind teps mitte ülestehtud voodi, vaid maasikapeenrad, mis mulle järjekordse saagi olid valmitanud, millest kolmandiku ma jälle külma toppisin ja ülejäänust värsket toormoosi tegin, mille peale abikaasa pannkooke küpsetama hakkas. Heal juhul mõni karp mahub veel külma, siis pean hädaga keedumoosi tegema hakkama (mis mul plaanis polnud)- tõttöelda nii palju maasikaid ma küll ei lootnud saada ;)

Täna olin eriti tubli, panin hernestele ja aedubadele tokid nööridega, muidu vaesekesed roomasid mööda maad. Ma ei teadnudki, et üks sort aedubasid mul nii kõrgeks kasvavad, paki peal olid kõik keskmise kõrgusega märgitud. Aga jah, ühed ajasid peale mõningaid lehti pika ridva välja ja kuna millesti kinni võtta polnud, siis keerdusid üksteise ümber, nii ma seal täna harutasin nagu köit lahti, kus 3-5 taime olid oma ladvad kokku keeranud. Ja kui ma juba aias olin, siis rohisin kärmelt ka suurema ümbrohu ära. Maa on jube mõnusalt pehme sellest pidevast sajust, aga tõttöelda on mul sest sajust juba siiber. Nüüd, kui võiks ilus olla, siis tema sajab ja kui mul vaja jälle maad kaevama hakata (kui maasikad saagiga lõpetavad, on vaja noored taimed ära istutada), siis kindlasti läheb kuivaks. Aga kes on öelnud, et aiapidaja elu peab kerge olema :) Ja üleüldse, kes mul käsib kaevata, kui ei taha?

Tolm ja viljatud suvikõrvitsad

Täna saab Grete viiekuuseks. Juba! Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. Kook on juba ostetud, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Jube tolmune nädal on olnud. Arvasime, et kui enne sissekolimist seinad on sirgeks aetud (krohvitud, pahteldatud, lihvitud, kruntvärviga üle tõmmatud), et siis on suuremad tolmutööd sellega lõppenud. Paraku eksisime. Kuigi aega nagunii enne kolimist ei jäänud, oleks hea olnud, kui põrandad oleks ka enne tehtud saanud. Kes seda oskas arvata, et põrandalihvijad pole eriti head tööd teinud ja nii palju tasandust tuleb teha. Pildilt on näha, milline koridor ühel hilisõhtul välja nägi. Lapsed õnneks läksid tol päeval vara magama ja mina pugesin ka ära magamistuppa, kuidas Tõnis pärast sinna sai, seda ma ei tea :).
Aga noh, elame üle! Hetkel tundub nii, et reaalseks parketi mahalappamiseks läheb alles peale 23. juulit, sest kui põrandad saab korda, tuleb ka laed veel korra rulliga üle käia, kuna nad on triibulised. Ja puhkus veel Tõnisel pole ja nädalavahetused on ka igasugu üritustega hõivatud, niiet aega selle kõigega tegelemiseks jääb napilt 3-4 tundi päevas, kui sedagi.

Olukorrast aias ka. Juurdlen siin suvikõrvitsa hingeelu kallal. Tõttöelda olin jube rõõmus, kui nägin neid õitsemas, mõtlesin, et kohe hakkavad viljad kasvama. Aga reaalsus on see, et nad muudkui õitsevad ja õitsevad ja ühtki vilja veel näha pole. Üks tuttav teadis rääkida, et need on isasõied. Aga ma ei saanudki aru, et kas siis ühel taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. Või on isas- ja emastaimed, et mul on trehvanud mõlemad isastaimed. Aga ämm jällegi rääkis, et iga taim annab vilju, sest tema panebki ainult ühe taime maha ja pole veel kunagi saagist ilma jäänud. Eks järgmisel aastal olen juba targem. Kui need kaks taime mulle ühtki vilja ei kasvata, siis oli halb sort, peab sorti vahetama või siis et kunagi hiljem ikka mõni õis veel viljub...

Läheb parketi panekuks!

Elu keeb :) Nädalavahetus oli tihe, laupäev vennanaise sünnipäev (ja nad ise peavad oluliseks pidada ka venna "taassünnipäeva")... Pühapäev läks maasikate tähe all. Tellisin Rõugest Alt-Lauri mahetalust omale 10 kilo maasikaid toormoosi jaoks, sõitsime siis nendega Rõugest edasi Harglasse ja külmikus nad talve ootavadki :).

Ja nüüd jõuamegi peamiseni. Täna käisime valisime välja parketi, mis tuleb maja kogu avatud osasse (st köök, elutuba, magamistubadesse viiv koridor, trepihall ja esik) ja kabinetti - kõik kokku veidi üle 100 ruutmeetri. See, et tuleb tammeparkett, see oli ammu otsustatud. Aga neid tammesid on ju ka palju erinevaid. Ja poode on mitmeid, kust hinnapakkumisi võtta, sest nii suurt kogust letihinnaga pole küll mõtet osta ;). Sellise koguse juures saab igast poest juba allahindlast, küsimus on ainult, et kui palju. Tõnisel oli eile "kodutöö" ära tehtud, pakkumised võetud, foorumid uuritud (lakk versus õli, Boen versus Kährs versus muu jne). Valituks osutus UV-õliga tammeparkett, see on nagu laki ja õli vahepealne, veidi tugevam kui harilik õli, aga välja näeb nagu õlitatud, seega ei läigi nagu lakk ja paljale jalale on pehmem ja soojem astuda (mina teadupärast olen paljajalukäija). No ja matt pind peaks ka vähe parem valik olema mitte väga suurele koristamisarmastajale (jälle räägin endast :P). Oleks lingi pannud, aga Lincona lehel pole kahjuks selle parketi näidist üleval. Aga eks siis saab pildi siis, kui miski osa juba maas on (või kui sellega väga kaua läheb, siis esmalt hunnikutest, kui parkett järgmisel nädalal kohale jõuab). Aega võtavad eeltööd, mis Tõnisel enne teha tulevad, kui parketti paigaldama saab hakata. Enne tuleb põrandaid sirgemaks ajada (muhke lihvida - käsitsi! ja lohke täis valada mingi spets seguga). Kuid kui kõik läheb hästi, peaks hiljemalt juuli lõpuks küll kui mitte kõik, siis suurem osa parketti maha saama. Täielik õndsus! See betoonpõranda koristamine on täielik õudukas (sellepärast ma seda eriti ei teegi, ainult niipalju kui väga hädasti vaja), tolmuimeja läheb pidevalt peent tolmu täis ja see lihtsalt ei ime, siis klopi kott õues puhtaks, mille peale ise nagu tolmuahv oled, siis saad järgmised 3 meetrit ära koristada. Isegi veel hea, et meil vana tolmuimeja alles oli (mingi veneaegne Tšaika), Philips oleks ilmselt ammu omadega õhtal olnud. Niiet vägev värk, eriti toredaks teeb asja see, et nüüd ehk ei tulegi Gretel betoonpõrandal roomama ja käputama hakata :P.

OMA maasikad

Oi, oma peenra maasikad on ikka palju magusamad, kui kõik teised. Täna ämma-äiaga aias jalutades noppisime esimesed. Nüüd tuleb vaid loota, et kui Kirke üksi õues käib, et tal siis meelde ei tule, et sealt saab maasikaid. Või et isegi kui meenub, siis meenub ka jutt, et sinna ta üksi minna ei tohi. Üldiselt on ta üpris sõnakuulelik, ent eks tema usaldamine nõuab siiski ka kontrolli :) Aga üksi ei või ta minna sellepärast, et esiteks on maasikad tiigi ääres ja kui ta juba seal on, siis äkki tuleb tal tahtmine ka tiiki konni vaatama minna vmt ja teiseks, kui ta läheb ühte punast maasikat võtma, siis on ta nagu väike elevant portselanipoes, mistõttu kõik ümbritsevad veel rohelised maasikad kannatada saavad.

Kurkidele viskasid ka kogenud avamaa-kurgipidajad (ämm-äi) silma peale ja tõdesid samuti nagu mu ema, et need on "külmašoki" saanud. Enamus neist siiski toibub ja mõned on isegi esimesed õied välja ajanud.

Jaanid

Päevad muudkui lähevad. Mida tehes? Pole tähelegi pannud. St, seda pole tähele pannud, mida ma ise teinud olen. Tõnis on ühe-teisega maha saanud. Kardinapuud koos kardinatega on magamistoas üleval ja liistudki osaliselt pandud nii meie kui ka Kirke tuppa. Esimese pildi peal on näha suur aken ja teise peal see painutatud nurgakardinapuu. Riie ise on selline pikkupidi kortsuriie ja horisontaalselt jookevad tumedamad triibud. Hea nali on see, et ette pannes jäid kardinad ca pool cm põrandast, nüüd on esimese kardina ettepanekust veidi rohkem kui nädal möödas ja ta on veninud umbes 1,5 cm, niiet nüüd jookseb kardin mööda maad. Eks kunagi edaspidi tuleb nad lühemaks teha...

Jaanipäeva veetsime traditsiooniliselt Harglas. Jaanilaupäev oli nagu ikka vihmane, aga õhtul kella kaheksaks oli Harglas küll super jaani-ilm. Taevas oli selge ja õhk soe. Grete läks peale seitset ära ööunne ja nii sain minagi grillist ja lõkketulest osa. Ta oli lausa nii tubli, et sain kell 23 veel saunaski käidud, enne kui ta südaööl süüa tahtis. Varane õhtuuni tipnes küll pooleseitsmese ärkamisega jaanipäeval, kuid kui ta pool 9 soostus uuesti m agama jääda, põõnutasin minagi edasi ja ärkasime kõik koos kell 10 :)

Käisin ka tiiru tiigi ääres, et vaadata, mis värvi mu maasikad on (ma unustan kogu aeg ära, et nad seal olemas on :). Need alles õitsevad osaliselt, kuid esimesed on juba ka värvi muutnud. Päris punased küll veel pole. Aga tundub, et kobarad on suured ja ehk saame toreda saagi. Tellisin küll Rõugest ühest mahetalust pühapäevaks ka 10 kilo marju, et toormoos ära teha, kuid terveid maasikaid saan vast oma peenralt külmutada. Talvel mõnus võtta nii lastel kui endal. Rõuge talu perenaine rääkis, et nemad korjavad juba teist nädalat ja praegu ongi neil kõige suurem korjeaeg. Imelik, et seal saak sedavõrd vara valmis.

Jätk kardinatele

Eile alustasime kardinate "installeerimisega". Suurele aknale sai ta ka ette, küll ilma õhukese kardinata, mis sinna planeeritud on, mida me aga tol korral, kui kangast ostmas käisime, sobivat ei leidnud. Kui kunagi aega saame, läheme otsime jälle.
Täna õhtune programm peaks olema nurga-kardinapuu ja kui veel eriti hästi jõuaks, siis ka vannitoa nagi, aga seda vist oleks liiga palju ühe õhtu kohta... kiiret pole ju enam ;). Seda enam, et kell 9 on Naabrist parema finaalsaade ja sõbrad peaks ka külla tulema :)
Pilte tegin ka, aga kuna need said kuidagi väga tumedad, siis üritan uuesti ja paremini.
Grete lõunaune ajal rookisin aiast suurema umbrohu ära. Jube mõnus pehme muld on praegu. Kui nüüd kuivemaks läheb, siis vaja ainult üle kõblata ja ongi jälle jupiks ajaks rahu majas. Täna avastasin, et isegi mõned tomatid on juba külge tulnud. Ja kurgid on endiselt koledad, kuigi päris ära surnud on hetkel kuueteistkümnest kaks. Ilmselt võtan laupäeval ette käigu turule ja toon 5-6 normaalset taime ja ülejäänutega saab veel vaadata, kas võtavad eluvaimu sisse. Suvikõrvits õitseb, kuigi lehed on sama räämas kui kurkidel...

Nii, Tallinnas käidud - polnud väga viga. Grete küll magas tunnikaupa ja oli seeõttu veitsa rahutum, kui harilikult, kuid ei midagi hullu.
Laupäevaks olid suured plaanid tehtud. Kuna Tõnis läks sõbra poissmeestepeole, pidi ema mulle esmalt seltsiks tulema. Sellest aga sai tihe linnapäev, seejärel sõit Torma ja pühapäeval siis koju tagasi.
Laupäeval sain isegi kauaoodatud juuksuris ära käia. Mõistagi ei maganud ja söönud Grete nagu harilikult, kuid kuna ema sai lastega õues juuksuri lähedal olla, siis sai ta vahepeal minu juures käia, kui vaja :)
Torma-sõit tuli sellest, et isa sattus pimesoolelõhkemisega nädal varem haiglasse, aga kurgid olid vaja istutada. Venna pere tuli ka pühapäeval sinna, nii said lapsed mängida ja täiskasvanud tööd teha. Pildilt paistab, kui suur see kasvuhoone on.
Pühapäeval sain kenasti koju. Tõnis oli üritanud painutatud kardinapuud üles panna ja jõudis järeldusele, et see ei sobi. Täna siis võtsin puu (õigemini metallsiini) kaasa ja läksin sellega koos kardinategijaga puutegija (painutaja) juurde. Tegelikult kõik on õige ja klapib. Lihtsalt, kui pole asjaga varem kokku puutunud, ei tea ju, kas ja kui palju tohib seda metalli painutada, et teda seina külge kinni saada. Väga sõbralikult ja vastutulelikult kuulati mind ära, kruviti kinnitused külge ja näidati, et läheb ilusti paika. Nüüd siis jään ootama, millal ikkagi need kardinad üles saavad :)
Ja täna käisime Gretega Kuremaa järve peal (sauna)praamiga lõbutsemas. Hästi tore üritus oli. Aitäh korraldajatele!
Aga kurkidega on mul siiski pahasti. Eelmisel teisipäeval said nad istutatud, vahetult enne sadusid, olin jube rahul. Nüüd näevad nad välja väga imelikud, nagu oleks külma äravõetud, aga nagu poleks ka. Külma minu meelest olnud ei ole. Ema arvas, et ju neile ei meeldinud nii suur temperatuuride vahe, sest tuulekojas on mul päiksepaistelitel päevadel 35 ja rohkem kraadi, sams öösel ju langeb enamvähem välitemperatuurile. Kui nad ikka elumärki ei näita lähema aja jooksul, eks siis ostan turult uued taimed.

Kardinad

Nii, eile saime kätte oma magamistoa kardinad ja nende ülesriputamiseks udupeened siinid. Kuigi kardinategija pakub teenust koos ülespanemisega, arvas Tõnis, et ta saab siinide seinale kruvimisega ka ise hakkama. Loomulikult saab, selles ma ei kahtle. Lihtsalt et nüüd tuleb loota, et vaim ikka peale tuleks. Hetkel on plaan selline, et mina lähen õhtul Gretega veidi linna peale kolama ja Tõnis jääb Kirkega koju kardinaid üles panema, sest kui Grete magamistoas magaks, ei saaks ju seal vajalikke puurimistöid teha.
Homme sõidame kogu perega Tallinna. Tõnise isa kaitses magistrikraadi ja homme on aktus, Estonia kontserdisaalis - sic! Eks ma natuke ikka põen, et kuidas 2 korda 3 tundi sõidetud saab, aga küllap läheb kõik kenasti :)

Hurraa, vihm!

No ometi, algul natuke, siis natuke rohkem. Aitäh, ilmataat!

Omaetteolemisest

Olen nüüd juba ligi kolm aastat kodune olnud. Tõtt tunnistades, mulle meeldib oma lastega kodus olla. Minu õnn, et see on nii pikalt ka võimalik olnud (või et seda on mulle võimaldatud).
Aga vahel tahaks ka päris omaette olla. Seda pole just sageli juhtunud, kuna Kirke oli suht rahutu titt ja kui tema nii suureks sai, et võibolla ka iseseisvalt vanaema juures hakkama saada, sündis juba Grete, kes on küll väga rahulik titt, aga kuna mulle on väga oluline, et lapsed esimesel eluaastal rinnapiima saaks, siis piirab see siiski minu liikumist.
Seda enam ilmselt oskan ma hinnata neid hetki, kui lapsed korraga magavad. Seda ei juhtu sageli, aga vahel siiski. Esmaspäev oli just selline päev, kus nad mul täiesti ootamatult kell üks päeval koos unne jäid ja magasid kella neljani. Arva ära, kas ma oli tubli ja telegesin asjalike asjadega, nagu koristamine vmt? Muidugi mitte! Ma ei liigutanud lillegi, tegelesin üle pika aja oma homöopaatia-asjadega, milleks muidu eriti aega ei jää. Ja see ei olnud veel kõik! Grete läheb meil üldjuhul kella seitsmeks ööunne. Nii siis söötsingi ta pool seitse ära, panin voodisse ja läksin ÜKSI Lõunakeskusesse shoppama. Tõnis jäi muidugi koju.
Shoppamin iseeneset läks halvasti, kuna ühelgi asjal, mida ma osta oleks tahnud, ei leidunud õiget numbrit. Aga see olekski juba liiga palju tahetud olnud, et lapsed teevad hästi koostööd ja siis veel oma asjad ka aetud saad ;)

Aiamaa

Eile leidsid koha aiamaal 16 kurgitaime ja kaks suvikõrvitsat. Päev otsa oli ilm seda nägu, et tuleb pisutki vihmamärjukest, aga no kussa... Öösel oleks nagu mingi sabin tulnud, vaadates jälgi liival, aga aiamaal sellest küll aru saada ei olnud.
Istutamine ise läks ruttu, kuna maa oli eelnevalt kaevatud. Tuul oli ainult jube, loodetavasti ei murra see taimi enne ära kui need maadmööda roomama hakkavad. Hommikul olid veel kõik ilusad.
Aa, ja siis avastasin eile, et mingi elukas on käinud mööda mu sibulapeenart rullimas. Kass? Väljendub see selles, et peenar on ühtlaselt sile, iga väiksmgi mullatükk on vahekäigus ja sibulad, mis pole ära murdunud, on ka maas muljutud. Täna hommikuks oli ta herne- ja peedipeenra samuti ette võtnud. Jama kohe. Teeb kurvaks ja ajab vihaseks.
Eile tõin värske salati sisse salatilehti ja rediseid, nii nämma.

Redised, tomatid ja perekond

Eile korjasin peenralt esimesed redised. Maitsesid täitsa hea. Osad oli kahjuks ussitanud ka, aga see vist on üsna tavapärane, et redised ussitavad. Sellest hoolimata mingeid mürke mu aeda ei tule, ei umbrohu ega söödikute vastu.
Kuna tiigis on palju mingit koledat rohelist vetikat ja mina sealt ämbriga vett eriti võtta ei taha, on kastmine Tõnise õlule jäänud. Kui mitte igal õhtul, siis üle õhtu vähemalt tassib ta maasikatele vett. Väike vihm kuluks ära. Samas ei saa ma seda siiski ootama jääda, kurgid lähevad pottides liiga suureks. Äkki täna pärastlõunal istutan kurgid ära (lubasin küll Kirkele, et läheme täna jälle lasteaeda mängima, aga kuna Grete tekitas selleks veidi ebasobiva unerezhiimi, siis peab teiseks korraks lükkama). Veel eelmisel nädalal lubas ju selle nädala alguseks öökülma, praegu aga enam ei prognoosita. Ma olen piisavalt laisk ka, et kattelooriga jännata... seetõttu tahtsin enamvähem ära oodata, et külmi enam ei tuleks. Suvikõrvitsad kasvavad ka peaaegu olematu mulla sees ja hakkavad juba peaaegu õisi mul tuulekojas ajama.
Nädalavahetusest kah. Vend oma kahe pojaga oli meie juures ja minu ema ka. Mehed tegid tööd (pilt ka viitab sellele), Kirkel olid mängukaaslased ja ema aitas kantseldada. Väga tore oli. Teise venna naine käis oma titega ka laupäeval läbi, niiet ema kõik 5 lapselast olid mingi hetk korraga siin.
Ja veel: tomatid on õitsema läinud.

Muude tegemiste nädal

See nädal pole siiani aianädal olnud. Igasugu muid tegemisi on ette tulnud. Pühapäev oli lihtsalt laisklemise päev (tegelt üritasin ka päevitada, aga kuna pidevalt oli kellelgil midagi vaja, siis eriti ei õnnestunud), esmaspäev võtsime ette ja käisime Kirkega kohaliku lasteaiaga tutvumas. See tähendab seda, et käisime seal õues mängimas. Sügisel on Kirkel koht selles lasteaias, saab näha, mis ta sellest asjast arvab. Kui nüüd suvel seal mängimas käime, peaks koht tuttavaks saama, siis jääb sügisel vaid uute inimestega harjuda. Ah, eks paistab!
Teisipäev on traditsiooniliselt Kirke laulutunnipäev ja täna erakorraliselt Gretega taastusraviarstile, et kas siis määratakse meile ka mingi võimlemiskuur või mitte. Sain ta just magama. Tundub, nagu teda vaevaks juba hambasügelus. Arvestades, et Kirkel tulid esimesed hambad kuuepoolekuuselt, siis nagu varavõitu, aga mine sa tea. On ikka müstiline laps - kõige paremini jääb ta magama oma voodis, lutt suus, unemuusika mängimas. Õues vankris ei taha kuidagi uni nii kiirelt ja kergelt tulla. Aga mina tahaks, et ta ikka õues magaks. Eks me siis katsumegi neid tema ja minu tahtmisi ühildada. Enamasti õnnestub päris hästi.
Homme üritame jälle lasteaeda mängima minna.
Ega seal aias midagi väga põle ka. Hommikul tegin väikse ülevaatusringi. Salat ja redis on soojaga jõudsalt edenenud, niiet varsti juba saab peenralt oma salatit võtta. Üks rida aedube on üles tulnud, teine rida, mis sai hiljem külvatud, veel mitte. Herned on veitsa hõredalt üleval, panin tühjadesse kohtadesse hiljem uusi seemneid, need pole veel tärganud. Pekas neid vist kastma, nagu ka aedubasid, mis pole veel üles tulnud. Sibulaga läksin vist veidi alt. Panin seemnest, kuna sain aru, et ka seemnest külvatuna annab ta juba esimesel aastal sibulapealseid ja siis kasvatab alla ühe mugula järgmise aasta seemneks. Mina ise ju sibulat ei armasta, seetõttu mul neist mugulatest on ükskõik, aga värsket rohelist sibulat ma söön ja sellest on kahju, et neid kui tuleb, siis alles hiljem, aga võibolla ei tule kah. Algajal aiapidajal ikka juhtub :)

Maasikad

Eile avastasin oma suureks üllatuseks, et maasikad on õitsema läinud. Kuna mu "maasikapõld" ei asu veel peenramaal, vaid eemal tiigi ääres (eelmisel aastal rajatud, siis ei saanud maja ümber ju veel miskti teha), siis ma sinna eriti sageli ei sattu.
Mul oli täiesti hea plaan, et istutan uued maasikad, mille eelmisel aastal vanadel taimedel kasvatada lasin, järgmisel nädalavahetusel, kui mul ema siin on. Et siis lastel (vennalapsed peaks ka meile külla tulema) seltsis segasem mängida ja meil hea koos toimetada. Mäletan eelmisest aastast, et istutasime ämma juures maasikaid jaanipäeval ja siis nad õitsesid. Kas tõesti saab olla, et aasta on nii erinev, et maasikate õitsemises on ligi kuuajane vahe? Või mäletan ma valesti? Ämm ja äi ei ela ka Põhja-Eestis, et see seletaks nii hilist õitsemist, vaid veelgi rohkem lõunas kui me ise...
No igatahes mõtlesin oma maasikate vahel kõndides, et ei taha kuidagi riskida võimalusega, et noored maasikad oma saagi maha viskavad, kuna neid on keset õitsemist istutatud. Ise ka imestan, et neil nii palju õisi on. Seega otsustasin istutamise suvesse edasi lükata, aega, kui saak on koristatud. See annab võimaluse ka mõneks ajaks kaevamisest viilida :) Mitte et mulle kaevamine ei meeldiks, aga eks seda ole juba tehtud kah!
Aga kuna mu plaan sisaldas ka mõtet, et rohin peenrad koos uute taimede eemaldamisega, siis see asi läks nüüd vett vedama. Täna käisin ja eemaldasin peenardelt suuremad võililled ja täitsa hea sai. Nüüd jääme maasikaid ootama :)
Aa, tomateid istutasin eile keset kõige palavamat päikest, kell 12 päeval. Aga mul pole harilikult aega õhtul enam väljas käia, sellepärast tuligi eirata kõige elementaarsemaid istutamisreegleid. Ja tegelikult, kuna nad ju peavad olude sunnil õues kasvama, siis tõttöelda ei juhtunud nendega mitte midagi, isegi lehti ei lasknud longu.
Lilli istutasin ka - terve pika rea tageeteseid. Loodan, et nad kasvavad jõudsalt ja lähevad varsti õitsema ka. See oleks armas.
Esimene "kahju" on ka sündinud. Kirke, mu väike suur abiline, rohis veerad salatipeenrast salatist täiesti puhtaks. Et kui teed, tee korralikult, eksju :)