Taimede ettekasvatusest ja aiast

Lisan väikse pildigalerii, kuidas eelmises postis külvatud taimed on edenenud ja mida vahepeal veel tehtud-toimetatud.

23. märts, pikeeritud petuuniad

24. märts - vanad vaarikad ära lõigatud

30. märts - korrastatud
püsilillepeenar

31.märtsi päikeseloojang

1. 04 said mulda ka uued daaliajuured

1. aprillil idanema pandud lilled

tomatid 1.aprillil - suuremad
lihatomatid, väiksemad punased
kirsstomatid

tomatid 11. aprillil - lihatomatid ümarates
pottides, punased kirsstomatid kandilistes
ja kollased kirsstomatid rohelistes :)

9. aprill - edenemine püsilillepeenral

Esimene lavats kasvuhoonesse - 14.04

14.aprill - taimetransa

Daaliad lavatsile ja peitu (14.04)

Nädal hiljem (20.04) teine lavats lisaks -
lisaks daaliatele kõik tomatid ja
lõvilõuad õuetingimustesse

28.04 oli "karjalaskepäev", robotil
sai talvepuhkus läbi, kirss oli end juba
õitsema sättinud

30. aprill - pikeerimist ootavad füüsalid
ja õitsvad amplitaimed

2. mai - õitsema sättinud luuviljalised

Tuulekoda 3. mail - kerge päikese-
põletuse saanud kasvuhoonekurgid
suurtes pottides, idanenud õuekurgid,
idanevad suvikõrvitsad ja ootel amplid

Teine pool tuulekojast - kasvuhoone-
kurgid, terrassipottide petuuniad ja
osa bacopadest

Potipõllundusest

Selle aasta potipõllundus algas 16. veebruaril, kui kasvama said lilled - petuuniad, lobeeliad ja bacopad. Siis käisime suusatamas ära ja 1. märtsil külvasin lihatomatid. Lõvilõuad said mulda 15.03, lihatomatid pikeeritud 17.03 ja kirsstomatid ja füüsalid külvatud täna, 18.03. Lähipäevadel tuleb ette võtta petuuniate, bacopade ja lobeeliate pikeerimine. Tihedamalt ja väiksemas mahus meeldib mulle rohkem, kui ühel päeval ja palju. Eks neid palju päevi tuleb ka kevade poole ette, aga praegu on veel selline rohkem mängin mullaga aeg :) Aga see aeg on mu lemmikaeg aiapidamises - praegu tärkavad ja kasvavad külvid toas, siis toimub see kõik uuesti õues. Esimesed rohimised on ka nii toredad - kõik on värske. Alates juulist hakkavad ilmnema esimesed närtsimise märgid, siis küll saab rõõmu tunda veel värsketest viljadest, kuniks kõik hakkab hääbuma... et uuel aastal uue hooga kõik jälle alata!

Enzo oli suts segaduses -
jälle hakkab peale ja ei saa
aknalaual vedeleda?

16.veebruar, esimene külv 2019

17. märts

17. märts

18. märts - füüsalid ja kirsstomatid

Tere ka siia aastasse :)

Märkamatult on vahetunud aastanumber ja esimest postitust 2019. aastal andis oodata. Nojah, mis seal ikka!
Suurpere tiksub ikka oma tavapärases argipäev-nädalavaheus rütmis, kui just keegi haige pole või miskit muud erakorralist, mis rutiini sassi ajab.
Meie pere argirutiin tegi suurema muutuse 14. jaanuaril, kui ma üle 5 aasta ja 10 kuu taas tööle asusin. Asutus jäi samaks, aga osakond on uus ja uued on ka kõik tööüesanded. Et üleminek kõigi jaoks liiga peadpööritavaks ei kujuneks, alustasin poole kohaga. Algselt oli mul plaanis tööle asuda peale poja kolmandat sünnipäeva, aga kuna ootamatult tehti otsepakkumine osakonda, mida olin mõttes heietanud ja sealjuures väga paindlike tingimustega (alustades poole kohaga töötamisest, vajadusel kodustöötamise võimalus jmt), oleks olnud lihtsalt rumal see pakkumine mitte vastu võtta. Poja käib pool päeva lasteaias ja selle aja saangi tööl olla. Tema on meil nagu Kirke, kes ei näe vajadust üle poole päeva lasteaias olemiseks. Karmen alustas oma lasteaiakarjääri vahetult peale teist sünnipäeva septembris ja jaanuaris tegi ta oma olematu kõnega mulle selgeks, et ka tema tahab lasteaeda tuttu jääda. Poja pole veel seda nägugi, et ta tahaks lasteaias magama minna. Ma tegelikult usun, et tal poleks magamaminemisega probleemi, aga hetkel on murekohaks see, et ta pole nõus seal potile minema. Püksi ta ka ei tee, lihtsalt käib kodus 7-8 paiku potil ära ja järgmine kord käib 13 paiku. Peale uut aastat viisime oma väikse poti sinna ja nüüd kui mina või abikaasa järele läheme, siis koos  meiega käib oma poti peal. Kas sellest pikemas perspektiivis ka abi on,  näitab aeg. Ei meil ega rühma õpetajatel muid mõtteid pole, anname aega, kuna hetkel on see võimalik.

Mis siis veel uuest aastast meeles on? Kõige eredamalt ehk nädal enne tööleminekut. Ikka on ju enne suurt elumuutust tunne ja mõtted, et nüüd teen ära kõik tegemata asjad, aga üsna kindlalt teeb neil puhkudel elu omad korrektuurid. Nii läks ka sel korral. Lapsed peale jõuluvaheaega taaskord kooli ja lasteaaeda saadetud, olin täis tuhinat kõi kapid ära sorteerida ja muudki ootel olnu ära teha. Aga juhtus hoopis sedasi, et sellesama esmaspäeva õhtul põrkusin ca 100 meetrit oma koduväravast kitsega ja kolmapäeval õhtuks tuli pojal palavik, mis kestis 3 päeva ja korra küündis lausa 40,8ni. Lõpp hea - kõik hea on siiski asjakohane väljend. Kits kargas peale põrkumist püsti, jättes meile küll mälestuseks korraliku mõlgi auto esitiivas. Ainuke mõte, mis mul seal šokiga peas oli, et mis ma nüüd siis teen? poja magab kodus ja on kohe-kohe ärkamas ja Kirke ootab muusikakoolis. Kuna kits oli ära jooksnud, fikseerisin õnnetuse fotode näol ja sõitsingi edasi. Poja haigus taandus ka kenasti nädalalõpuks, niiet 14.01 poleks nagu midagi juhtunud ja asusin tööle :)

Jaanuari alguses käisin suuremate piigadega Estonias "Pähklipurejat" vaatamas. Mulle väga-väga meeldis. Kohe niiväga, et tahaks veel ja veel minna. Tütardest on kasvanud mõnusad teatrikaaslased ja mis veelgi toredam - praegu üks tütar mängib flöödil mitut lugu Pähklipurejast ja teine tütar käis klaverikontserdil, kus pianist esitas samuti osasid Pähklipurejast ja see on nii tore tunne, kui tunned esitatavaid teoseid ära ja meenub kohe etendus.

Mõned illustreerivad pildid ka juurde.

Talvised aiatööd

Kasvuhoonekoristus ei taha mul kuidagi mõistlikul ajal välja tulla - no umbes nii, et hooaeg lõppeb ja kasvuhoone saab ka kohe korda. Seda on ju nii lihtne edasi lükata, isegi välja ei paista, on see töö tehtud või tegemata :)
Sel aastal sai see tehtud 1. detsembril. Külm oli taimedest juba üle käinud, samas ei olnud nad veel täielikult ära kuivanud, mis juhtub kevade poole, kui päike kasvuhoone soojaks kütab. Vesihein aga oli hoolimata külmast kaunilt roheline. Enne ja pärast pildid ka juurde.












Veel muldasin ma roose. Roosikasvatus pole mu tugevaim külg, aga ma siiski püüan. Esimene külmalaine alla kümnekraadist külma ei toonud ja siis olid mu roosid veel muldamata. Kui uuesti külm saabus ja ähvardas öösel ka üle 10 kraadi külma, vedasin kasvuhoonest kevadel üle jäänud turvase esikusse sooja ning kui see oli ära sulanud, valasin lihtsalt roosidele peale.

Samal päeval, kui roosid said mullatud (13.12), leidsime pojaga
liivakastist külmumata liiva (kuna kelk oli seal peal ja liiv polnud
külmumiseks piisavalt märg).

Laste jõulupeod

Sel aastal oli meie peres taaskord kaks lasteaia jõulupidu. Oli aeg, kus see oli samuti nii, siis vahepeal oli 1 pidu lasteaias ja nüüd taaskord 2.
Poja kõige esimene lasteaia pidu toimus juba 5. detsembril. Tema käib meil lasteaias alates septembrist pool päeva. Alguses oli rütm nädal-poolteist aias, samapalju kodus. Nüüdseks oleme jõudnud rekordini - ta käis 3 ja pool nädalat järjest aias enne kui tatise ninaga ta koju jätsin. Ironiseerides veidi hetkel päevakajalise uue perearstide juhendi üle, siis võiks ta mul vabalt ka aias käia. Lont ripub küll sageli nina all, pühkida tuleb tihedasti, kui tuju on, siis nuuskab ka, aga meel on rõõmus ja endal tal sellest nohust halvem pole. Kuna nina kinni pole, siis hingata saab kenasti läbi nina. Mina aga jätsin ta siiski koju, sest pigem kosuda väikesest nohust, kui hiljem kõrva- või põskkoopapõletikku ravida. Mitte, et ma seda juhendit perearstidele pahaks paneks, aga kogu retoorikas on millegipärast ära kadunud see tüsistuste oht. Loomulikult, iga vanem peakski säilitama talupojatarkuse ja lähtma oma lapsest ja parimatest kavatsustest, aga natuke liiga vabaks on see kõik jäetud. Samas, sellega on nagu vaktsineerimisega, kes on vaktsiinipooldaja, ei peaks muretsema vaktsineerimata laste pärast, nende nede eest vastutavad nende vanemad, neile nad ju ohtlikud pole. Samuti on vaba voli oma tatine laps ju koju jätta, juhend ei sunni teda lasteaeda viima

Aga nüüd siis ikkagi pidudest ka :)
Poja oli oma peol väga vapper. Kui pidu algas ja lapsed veel kõrvalruumis sissetulemist ootasid, kostis sealt suur nutujoru, milles tuvastasin ära ka oma lapse nutu, kelle ma enne pidu olin uuesti rühma viinud. Miks ta nuttis, seda ma ei tea, sest minust maha jäi ta sinna nututa (võibolla oli teistega solidaarne :). Aga kui publiku ette jõudis, hakkas tal nähtavasti põnev või oli pingelangus, otsis silmadega meid üles ja nutt saigi läbi. Paljudel teistel lastel nii hästi ei läinud ja nemad jorutasid kogu peo ja osad ei läinud üldse vanemate sülest ära. See kõik on tavapärane kahe-aastaste jõulupeol. Lisaks oli kaks sõimerühma ka kokku pandud, mis kogu olukord ei lihtsustanud.
Pidu ise oli armsasti üles ehitatud, tegu oli nö ühe pere jõuluõhtuga, kus õpetajad ema ja isa kehastasid ja lapsed olid lapsed. Oli riidessepanemise laul ja taignategemise laul ja muid laule ja tantse. Jõuluvana vaatas ka kogu tralli pealtvaatajate hulgas pealt ja hiljem läks laste juurde, hästi delikaatselt, et lapsed kartma ei hakkaks :) Ja kuigi meil poja suhtub võõrastesse umbusklikult (nii ka jõuluvanasse), oli ta nii vapper, et läks tõi oma kommikarbi ise ära.

Karmeni pidu oli täna. Tema on meil juba vana peohunt - laulab ja tantsib julgelt ja jõuluvana küsimustele vastab samuti valjuhäälselt :) Tema oli taaskord lumehelbeke. Neil oli ka vahva etendus, kus Punamütsike ja mitte kuri hunt lähevad vanaemale head ja paremat viima ja keda kõiki nad oma teel siis kohtavad. Nii said oma tantusd ära teha nii lumehelbekesed, mõmmid kui päkapikud. Pildil Punamtsike kahe lumehelbekesega.

Kruiis Stockholmi, 26.-28.10.2018

Naasnud lõunamaalt, ära pidanud Kirke sünnipäevapidustused, oligi taas aeg kohvrid pakkida ja põhjamaa poole seilata.
See Rootsi kruiis tuli kuidagi sedasi natuke isegi ootamatult. Ema käis mul suvel oma õe ja õetütrega teisel õetütrel Rootsis külas. Kuna võõrustajad elavad Stockholmi servas, siis kesklinna ta oma reisi ajal ei sattunudki. Aga kuna meie sünnipäevad annavad sel aastal kokku kenasti täpselt 100, sai sellest mõttest tuld võetud ja nii oligi asi käima lükatud.
Ühise nädalavahetuse leidmine ei olnudki ülemäära lihtne, ikka oli ühel või teisel mõni üritus juba ees. Nii oligi esimene võimalus oktoobri lõpus. Lootsime, et ilmataat on meile armuline ja annab selleks kuueks tunniks, mis maismaal jõuad olla, ilusa ilma, aga paraku sedasi ei läinud. Üleüldse on mul reiside ajal nagu mingi koterman ilmaga - eelmise aasta oktoobris Tenerifel saime kaliima (teeb küll ilma kuumemaks, aga õhk on Sahaara liivtolmu täis ja päikest pole),veebruaris Soomes suusatamas oli kolmel mäepäeval selle talve kolm kõige külmemat päeva (hommikul kell 10 mäele minnes 18, 21 ja 23 kraadi külma, mis päeva peale oluliselt ei langenud), juulikuus Gruusias, kus arvasin olevat lauspäike ja leitsak, oli küll soe, ent sadas peaaegu iga päev. Ja selle aasta oktoobri alguse Kreeta, kus sel ajal on enamasti ikka veel nii 24 soojakraadi ja päikeseline - sel aastal oli mõned kraadid vähem, tuuline ja suhteliselt pilvine. Ja nüüd Rootis - külm, kõle tuul, mis tahtis mütsi peast viia ja kohati ka vihm. Aga ega ma ei jäta, ükskord see "needus" murdub ja ka minul veab reisi ajal ilmaga :) sest reisida on nii tore, et pole mõtet ilmaoludel lasta oma tuju rikkuda, vaid tuleb valida vastavalt ilmale hoopis tegevusi reisil.

Väike vahepeatus bussiekskursioonil

Selles mõttes me olimegi arvestanud, et ilm võib meid alt vedada ja juba enne reisi ostsime ära eestikeelse bussiekskursiooni Stockholmis. See andis toreda ülevaate saarekestest, millel Stockholm asub, kesklinnast, vanalinnast, juurde veidike ajalugu ja tänapäevast eluolu. 2 ja pool tundi giidiga bussis mööda linna tiirutades kaart näpu vahel möödus linnutiivul.

Rääkides veel kotermanidest, siis juhtus meiega taaskord selline markantne lugu, et kuigi ekskursiooni ajaks oli märgitud hiljemalt 10.45 kohaliku aja järgi, siis startisime lõpuks alles kell 11 (meie olime juba 10.20 eeskujulikult bussis), kuna 5 inimest, kes olid laevalt sellele ekskursioonile piletid ostnud, ei ilmunud lihtsalt välja. Ja kuna neid oli nii palju, ei soostunud giid varem bussiga sadamast lahkuma. Tema sõnul pole kunagi varem nii paljud inimesed tulemata jäänud. Njah, kui palju olen ma kuulnud giide või reisijuhte ütlemas... mitte kunagi varem pole seda olnud :)

Niisiis, kui olime bussiekskursiooni lõpetanud ja giidiga veel pool tunnikest vanalinnas ringi jalutanud, oli meil jäänud maismaal olla mõned tunnid. Esmalt käisime kuningalossi kingipoes vaatamaks, mida toredat seal pakutakse ja siis käisime kuningakoja keldris mitusada aastat vanu tõldu vaatamas. Uskumatult uhked ikka nägid need tõllad välja.

Tahtsime minna ka kuningalossi seestpoolt vaatama, aga kuna sinna oli väga pikk piletijärjekord, siis loobusime. Veel oli meil veel plaan minna Nordiska Museet'i, sinna oleks kõndinud nii umbes pool tunnikest kuningalossi juurest, aga et ilm oli nii erakordselt kõle, ei tahtnud ei ema ega mina seda retke ette võtta. Lapsed nagunii poleks tahntud, aga nendega oli kokkulepe, et kuna see on ema ja minu reis, siis sel korral neil sõnaõigust pole. Aga valik neil oli, et kui sellised tingimused ei sobi, siis võib koju jääda, ei pidanud kaasa tulema :)
Lõpuks oli konsensuslik otsus minna ära linnaliinibussi peale ja laeva tagasi liikuda. Seda enam, et meil polnud õrna aimugi, kui kaua linnaliinibussiga sõit sadamasse aega võtab. Rootsis bussist piletit osta ei saa, peab pileti ette ostma ja mitte iga kiosk neid pileteid ei müü. Kuningalossi lähedal oli vaid üks kiosk, kust neid sai ja siis polnud veel ka giid kindel, et ega parasjagu otsas pole. Sel korral oli õnn meiega ja saime oma piletid ostetud. Küll aga imestasin, et giid ei maininud (raske on uskuda, et ta ei teadnud, kuna giidiks oli eestlane, kes juba üle 15 aasta Rootsis elanud), et lastele pole laupäeval piletit osta vaja. Mina ostsin 2 lapse ja  täiskasvanu piletit ja siis bussis imestasime, miks lapse pilet läbi ei lähe, aga bussijuht viipas käega, et minge aga edasi. Hiljem ühelt tuttavalt sain teada, et lastele pole piletit laupäeval vajagi.

Igatahes jõudsime õnnelikult linniliinibussiga sadamasse, kuigi enne reisi olin arvestanud, et võtame kindlasti takso, esiteks oleks see meile veidi enam aega linnas jätnud ja teiseks olen ma hirmus halb orienteeruja ja ma ei usalda end võõras kohas, aga kuna giid nii ilusti kõik lahti seletas ja peatused ja bussinumbrid ette näitas, oli mõttel jumet. Seda enam, et me mujale enam seiklema ei plaaninud minna. Tagasisõit sadamasse kestis kuningalossi juurest pool tundi ja andis infot ka edaspidiseks, kui omal käel neid muuseume ja vaatamisväärsusi külastada, mida me bussiaknast nägime, siis tagasisõit on sellesama bussiga nr 76 (möödub Djurgardeni saarele viivast sillast nt).

Aga ei saanud seegi sõit mööda ilma taganjärele naljakate, aga tol hetkel mitte nii naljakate juhtumiteta. Nimelt otsustasime kodust Tallinna minna autoga (mis tähendas, et võtsin vastu otsuse, ise läbi Tallinna sõita, mida ma varem olen vaid ühe korra teinud, aga siis Tartu maanteelt mööda Järvevana teed loomaaeda, nüüd aga siis läbi kesklinna sadamasse). Kodus veel küsisin abikaasalt, et kas tal on kunagi juhtunud, et terminaali vastas olevad parklad on kõik täis pargitud. Ta on päris palju sadamasse parkinud ja kunagi pole seda ette tulnud. See rahustas!
Esimesena juhtus see, et GoogleMaps püüdis mind järjepidevalt juhatada D Terminali mööda teed, kus oli ees keelumärk. Kui olin paar ringi seal ümber kvartali ära teinud ja aru saanud, et nii me kohale ei jõua, keerasin suvalise maja juurde parklasse ja helistasin sadama kodulehelt leitud parkimise infotelefonile. Palusin, et kas ta saaks öelda mulle D Terminali vastas oleva mõne parkla täpse aadressi, mille saaks GoogleMapsi sisestada, aga mingit abi ma sealt ei saanud. Lõpuks panin sihtkohaks SadamaMarket, et küll siis sealt juba leiame ja ennäe imet, jõudsin teele, mille ära tundsin ja kust saigi kenasti parklate juurde. Esimene parkla - silmini täis, teine parkla - sama lugu, kolmas parkl täis! Sõitsin veidi kaugemale, kus sadama enda parkla - ka täis. Aeg aga tiksus halastamatult ja suurem laps tagaistmel oli juba üsna närvis, et kas me ikka jõuame laevale. Tegelikult oli kell alles 5 ja pardale sai kuni 17.40ni. Kuna ma rohkem parklaid sadama läheduses ei teadnud, keerasin sadama parklast üle tee majade vahele. Leidsin koha sellise oranži ühisteenuste märgi all. Sinist auto äravedamise märki seal polnud, lugesin info läbi, et valesti parkimise eest leppetrahv 57 euri, tegin kiire otsuse, et kui trahv siis trahv, panin auto lukku ja läksime laeva. Natuke süda valutas, jäi ju siiski variant, et auto veetakse ka ära ja et kuna olime ära 2 ööpäeva, et siis tuleb näiteks trahv kahe päeva eest, aga otsustasin sellega tegeleda siis, kui tagasi jõuame. Nüüd olime laevas ja nautisime reisi!
Laevalt maha tulles viskasime omavahel nalja, et teeme panuseid, kas auto on alles. Ümber nurga jõudes langes esimene kivi südamelt, auto on olemas - hea seegi. Lähemale jõudes ootasin, et kojamehe vahel on paberilipik. Aga seda polnud. Sõitsime ruttu minema, lootusega, et lõpp hea kõik hea. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et trahvilipik läks kaduma (või keegi võttis ära) ja mõne aasta pärast tuleb mõnest inkassofirmast trahv koos viivistega, aga hetkel hindan ma seda võimalust ikkagi teoreetiliseks. Aeg annab arutust :)

Mis nendest maikuu tegemistest ja kodu 10 ehitamistest saanud on?

Väike postitus ka selle kohta, kuidas ehitamised edenenud on. Laias laastus garaaž on katuse alla ja üldiselt sellisena ta üle talve jääbki. Kivimüür on laotud, tagant täidetud, aga maakivikate lükkus garaaži ehituse tõttu edasi. Pildid on tehtud 18.10 ja räägivad iseenda eest. Võiks veel mainida, et kogu see nädal peale Kreeta reisi on olnud tohutult mõnus, soe ja päikseline. Pole just tavaline, et Eestis on oktoobri keskel 15-17 kraadi sooja. Lihtsalt imeline :)

Kuna krunt on meil päris suure
kaldega, tekkis garaaži vasakusse
äärde korralik kõrguste vahe. Kuidas
teisiti seda ikka lahendada, kui
kevadel rajatava kiviktaimlaga :)

Päris keeruline oli neid kaari
pildi peale saada